Lumeõnnest ogardunud.

Täna siis sai juba kuus nädalat, mil asendasin maapealse paradiisi taevasega. Ega ausalt üteldes nende jäledate lumeilmadega ongi vaimliselt tunduvalt mõnusam maist elu jälgida ja kaasa elada. Kui kehaliselt käpakesi õues külmetada. No eks me selles hullus talves ise süüdi, kuna läksime kogu paradiisirahvaga lumehelbekeste meisterdamisega liialt hoogu ja tuleb tunnistada, et jätkub neid kahjuks vist kevadeni.

                                                  ( Siin pildil otsin lumelabidat ) 

Täna kui Merrit lumelabidaga hullus, oleksin tõesti tahtnud füüsiliselt talle abiks olla. Nagu vanasti

kui sai lumelabidat lükatud ja tõmmatud ning kui see liialt vastu hakkas, siis tema peale ka kurjalt haugutud. Kergema lume pühkisin lihtsalt sabaga minema ning terrassi lasin koristada lindudel. Kindlasti küsite nüüd, et kuidas. Nipp oli lihtne, tuli terve terrass päevalilleseemnetega katta ja aplad linnukesed trampisid süües oma habraste varvastega lume kõvasti kinni. Vaatan, et perenaine sellest viimasest õppust võtnud, seega terrass endiselt seemneid ja linde pungil ning lumi ilusti kontrolli all.

 

                                                             (Linnud tööhoos )

Täna suutsin siiski niipalu aidata, et kandsin väsima hakanud Merritile pisut oma loomajõudu üle. Kass võtku ! perenaine muutus pealt seda kui kassnaiseks ja lendles lumelabidaga neli ja pool kilomeetrit ringi.

Ärge nüüd arvake, et Jaanperemees midagi ei teinud. Vastupidi, tema ratsutas oma vampiirihammastega raideri seljas ja lennutas sissesõidutee pea inimkõrgused hanged… Kuhu ? Eks ikka meie juurde taevasse tagasi

Aga pisut oli siin üleval jama ka. Kes luges, see mäletab, et Merrit vormis eelviimase sula ajal mu rõõmuks ühe koleda lumekassi ja mina lubasin härda südamega järgmise sula tulekul ta enda juurde võtta. Järgmine sula ei lasknud ennast kaua oodata ja läinud neljapäeva hommikul märkasin, et kass hakkab käest ära minema, sõnaga sulama. Lubatu meeles, hüppasin oma puuautosse ja tormasin kiisukest päästma. Tagasi üleval hakkas elajas aga ülbama. Rahuliku kooselu asemel, nagu me siin oleme harjunud, kujutas ta ette et on PÄRIS ehtne kõuts, kes koeri vihkab ja emastele kassidele meest tahaks teha. Tõele au andes nägi ta pealt muu ka veel jubedam välja kui maa peal, üks kõrv sulanud ja ninast porgand kadunud ja kujutage ette taolist olevust paradiisis püüdmas ennast kehtestada. Üritasin talle küll seletada, kus ta on ja millised käitumisvormid ja traditsioonid siin on, aga vastuseks tuli vaid mõttetu urin. Siis mõistsin ma täie selgusega, et olin kaasa tassinud HINGETU olevuse. Üritasin teda kätte saada, et puuautoga sulama tagasi toimetada, aga lurjus heitis külili ja kasutades oma ümaraid vorme, veeres käppelt eest ära. Nutumaik oli suus, aru saades, et olen oma mõtlematu teoga vaata et terva Paradiisi heaolu tuksi keeramas. Lahendus saabus ingli näol, küllap nende kohustus on meid õigel ajal päästa, kes ulatas mulle übersuure kalavõrgu. Aga otsustamine, mis sellega teha, jäi minu hooleks. Aru sain ! Lennutasin võrku nagu lassot pea kohal ja heitsin selle põgeneva lumekassi suunas. Sellesse ta takerdus, seega õnnestus mul ta üleni võrku mässida, autosse tirida ja  maapealsesse vanasse kohta sõidutada. Tee peal lagunes ta enam veel laiali ja tagasi jõudes oli ta elutu kui kivi, mille kõrvale ta sokutasin.

See oli õppetund, tänu millele hakkasin mõistma väljendi « Head kavatsused on sillutatud põrgukividega » tegelikku tähendust.

( Pilt on illustreeriva tähendusega )