Inglise jõulukeeks ja jõulupuding ehk õnneks viimane jäi tegemata.

Tere,
olen koer, ja mitte ainult, olen Ameerika Buldog. Räägitakse, et need seal kaugel (Ameerikas) -nii inimesed, kui loomad- ei tea toidust midagi ja on endid üldjuhul päris paksuks söönud...
Vist on mul vedanud, kuna minu perenaine on MerMer´i perenaine Merrit ja tema köögis saan süüa mõnusalt, aga paks ma ju ei ole?
Perenaine hüüab mind poolnaljaga Abikelner Hummeriks. Tegelikult ta vist ei teagi, et mitte ainult tema, vaid ka mina olen hingelt kokk. Kuid erinevalt temast, kel sellise "tühise " asjaga, nagu ajaveeb pole AEGA tegeleda, olen tasapisi otsustanud MerMer´i tegemistel mitte ainult silma peal hoida, vaid ka üht-teist kirjutada. Muidugi vabandan koheselt auväärse lugeja ees, et tegelikult olen ainult KOER ja kõik ei kuku just nii välja, nagu inimblogijatel.
Oh pagan, juba Merrit hüüab mind ja praegu jooksen...

 

 No tegelikult ei jookse ma kusagile, vaid püüan lahti rääkida, miks ei jätka oma pooleteise aasta eest unarusse jäänud blogi ja alustan siin peaegu, et algusest uuesti.
Nimelt keerasin siis kõik untsu, kaotasin blogisse sisenemiskoodi või mis iganes see ka oli ja peale pooleteise aastast tulutut arvutiuurimist otsustasin, et alustan valgelt lehelt uuesti. Nujaa, kuniks ikka siia kuramusse blogisse sisse pääsen. Tegelikult olen senimaani veendunud, et see kõik on selle siiamisaadana Feitu temp, mis sest, et ta juba aastaid taevaseid radu käib. Küllap vihkamine minusuguse pisikese koera vastu, on nii suur, et ei lase hauaski rahus puhata. Ja mis seal imestada, on ju minu näol tegemist staariga, kes esimesest blogist ajendatuna üllitas menuki "Õgivad ja blogivad" - mu teada olen senini AINUS koerast kirjanik, kes paberil raamatuni jõudnud. Ja pealt raamatut olin veel suurem staar seriaalis "Hummeri jälgedes". Miks selline pealkiri. Seepärast, et MINA olin peaosas ja mu peremees Jaan lihtsalt pisukeses kõrvalrollis. Seda kinnitavad ju ka kõik MerMeri külalised, kes mind nähes kinnitavad, et sind, Hummerit, me teame filmist väga hästi, aga Jaan ... no võibolla tõesti oli tema ka seal kusagil.

Pikk eeljuhatus ´Anubis võtku, on igav eeljuhatus, seega katsun teile, auväärsed lugejad, ka edaspidi, niikaua kui bloger ikka mind blogisse lubab, ausalt ja siiralt kajastada seda, mis meie peres ja MerMeris toimub ja süüdimatult pätsan lisaks perenaise retsepte ka, et kokandushuvilisi vähemalt sellega meelitada :)

Pidu on läbi, hõikasid vanemad kui nad mind kõrvupidi terrassilt tuppa tirisid. Nende süül jäi mul taas üks põnev eksperiment pooleli, pealkiri sellel „Tahan lennata!“. Nimelt poetas Merrit õhtusöögiks valmistatava mekonotsu liha, kellega tegemist, saame teada pisut hiljem, rasvatükid kausiga terrassilauale, et eksperimenteerida, kas rasv hommikuks alles. Mõlemad Jaaniga uskudes, et ei mina pane miskit tähele. Eksisid!

Sõnaga kui meeldiv õhtusöök lihaga küünlasäras lõpetatud, tegin näo pähe, et väga tarvis õue minna. Pagan võtaks, laud osutus terrassil kõrgem, kui eeldasin, sest kuidas ma ka küünitasin, nina, keelest rääkimata, kausini ei ulatunud. Tõele au andes on mu tagumised jalad ka pisut kangevõitu, seega raske end üksnes tagajalgadele upitada. Seega mõtlesingi lendamist harjutama hakata, mis mõtte keskel katkes nii, nagu jutu algul pajatasin.

Aga pidu tegelikult pole läbi, alles algab, sest 60-st kilost mekost on tubli 56 vähemalt alles.

Mõistan, et lugeja kannatus on viimase peal, sest tuhkagi ei saada aru, MIS lihast ma räägin.
No olgu, olgu. Saaga algas suurel suvel kui üks kena poliitikuprovva om armsa sõbrantsiga
sööma sattus. Sõbranna muuseas on ingel, ausalt, sest veerisin isegi auto küljelt välja, et siia sõitis Väike Ingel. Ja ingel oli ta tõepoolset, sest jagas rõõmsalt teavet oma naabrinaise, mahetaluniku kohta, kes muu hulluse seas mekosid kasvatab. No nii, tegelikult on tegemist mets- ja kodusea ristandiga, kellest kuuldes Merrit ja Jaan pöördesse läksid, mina überpöördesse ja jonnakalt teatasid, et selleks jõuluajaks peab taolise notsukese liha meie ja meie MerMeri külaliste lauale saama. Kuna aga pidevalt ja pikalt rääkida seast, kes on metsa ja kodusea ristand, läheb tüütult pikaks, pakkuski Jaan välja talle meelitleva hellitusnime mekopõrsas.
Pisut muidugi kahtlen, kas perenaisel sellest pisut vähem kui kuuekümnest kilost ikka terveks jõuluks mulle ja külalistele jagub kui ta jätkab samade apsakatega, mis eile.
Tegelikult oli ikka õnnelik õnnetus. Merriti kalendris oli kirjas, et lõunale saabub 2 inimest, Jaani omas, et tuleb 3 inimest. Kahele nagu ahjuliha teha on mõttetult kulukas, seega haaras Merrit kolmandiku kintsust mõeldes, et seda jätkub nii tulijatele kui omadele sealt edasi mitmeks päevaks. Kuna uus kahešokolaadi kook ka paras mässamine, siis otsustas ta seda kuue tarvis valmistada. Muu nipetnäpet, nagu pasteet, sült oli niiehknii lademetes külmas.
Seega laud kahele kella kolmeks kaetud, aga keda polnud, olid kaks külalist. Perenaine võttis igaks juhuks kirjavahetuse lahti, et uurida, kas kuupäev ja kellaaeg klapivad, klappisid. Aga mis ei klappinud, oli tulijate arv, sest kahe asemel seisis seal selgelt number VIIS. Kuidas sai kahest viis, või siis viiest kaks, oli müstika, mille lahtimõtestamisele aega polnud. Paanikas lasi pererahvas kõik oma varud silme eest läbi, paanika vaibus, ruttu lisasime puuduvad kolm kohta, leidsime piisavalt sülti, pasteeti ...
Päeva lõpuks olid kõik õnnelikud, pisut vähem mina, sest potti jäänud lihast jagus Merritile Jaanile pisut ja minu arust mulle mitte üldse.
Pisarate poetamisest päästis teadmine, et uuel päeval avame taas külmkapi ja haarame uue mekonotsu tüki.