Inglise jõulukeeks ja jõulupuding ehk õnneks viimane jäi tegemata.
Täna oli üks
tõsiselt töine päev, seega tükk aega kaalusin, kas tulla arvutisse klõbistama
või kaduda diivanile elu üle mõtisklema, teisisõnu norskama.
Kohusetunne aga ei jäta korralikku blogijat hetkekski ja seetõttu kappasin kõigepealt kiirele kolmekilomeetrilisele jalutuskäigule, tuulutasin väsinud konte, rikastasin aju hapnikuga ning olen nüüd täielises pajatuste vormis.
Hommik algas taas tõsise suurpuhastusega, sest mida lähemale Jõul jõuab, seda närvilisemaks Merrit muutub, kuna vaja kõik lambid puhtaks pühkida, kristall-lühter ripats - ripatsihaaval särama poleerida, kümned vasest küünlajalad läikima nühkida ... Uhh, seda kõike siia kirja pannes tundub, et väsin jälle ära.
Aga niipalju on vaja veel mässata, ei, kirjutada! kass võtku, ma enam ise ka ei saa aru, mida teen, selge, KIRJUTAN edasi. Sest siis saab kurta ka, kuna mind pandi tööle, pidin sabaga kõik põranda ääred ja liistud ämblikuvõrkudest puhtaks nühkima, kuigi, Anubis olgu tunnistajaks, et leidnud ma ühtegi ämblikuvõrku, ei ühtki ämblikku ega isegi hiirepoega. Lohutuseks lubas perenaine, et töö lõppedes asume jõulukeeksi meisterdama ja minu osaks jääb mustade nõude pesemine.
Kui Merrit paar päeva tagasi hunniku kuivatatud puuvilju hulga brändiga üle valas tabas mind paanikahoog, kas ta tõepoolest kavatseb taas vihatud jõulupudinguga katsetada. No tollega läksime me absoluutselt rappa.
Õnneks ei mäleta ma enam täpselt koostisosi ega tegemisviisi, ainult et viskit läks palju selle kuu aja jooksul, kuna puuviljadest, rasvast, riivsaiast ja tont ise teab, millest veel kokku segatud asjandus nõudis ülepäeviti märjukesega üle valamist. Mäletan küll seda, et Jaan oli koheselt viskiraiskamise mõtetuses veendunud, Merrit aga ( kui ta midagi pähe võtab, siis on tal alati õigus ) oli veendunud, et sellest tuleb jõululauale imeline elamus.
Nujaa, elamus oli see tõepoolest! Mina, pealt nuhutamist taganesin ollusest värisedes kuuse taha peitu, sest meelde tuli Marss ründab film, kuna asjandus lödises ja värises kui kurjade kavatsustega tulnukas. Perenaine püüdis halva mängu juures head nägu teha ning ümises, et huvitavalt maitsev, peremees nuttis pudelit viskit taga. Kuigi nad kahekesi suure surmaga suutsid tükikese sellest alla kugistada, oli järgmisel hommikul tunne, et seda asjandust on rohkem alles kui enne söömist.
Merrit aga ei jätnud jonni ja serveeris uhkelt õhtul pudingit külla tulnud suguvõsale teatades, et tegemist on ülimalt delikaatse desserdiga. Vaat nüüd oli mul silme ees hetk Mister Beani filmist, kus nimitegelane überpeenes restoranis üritas kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse peita ülimalt delikaatset misiganesrooga.
Uue päeva varahommikul põrnitses puding, mis oli kasvanud kahekordseks, mind köögilaualt ja sisistas: ”Söö mind!” Puhkesin nutma ning tormasin kohvrit pakkima, et igaveseks sellest armsast majast, mis oli sattunud pudingi meelevalda, lahkuda. Kuulsin Jaani ettevaatlikult trepist alla hiilivat. ”Jäta nutt ja hala,” sosistas ta, ”Merrit magab veel, tegutseme käppesti!”
Lämmatasime pudingu minu vana padjaga, mähkisime ta tugevalt suurde käterätti, hüppasime autosse, sõitsime Pikanõmmele ja uputasime eluka rappa.
”Kus dessert on?” nõudis Merrit kui tagasi jõudsime. Sõime ära! Vastasime ühest suust.
Ütlen ausalt, veel kuni järgmise jõuluni kikitasin hirmunult kõrvu iga tundmatu krabina suunas, kartes koju komberdanud kurja pudingi kättemaksu.
Seekordne puuviljade ja brändiga mängimine päädis hoopiski hüva keeksiga. Kuna kooki taas tuleb jõuluni hoida, aga himu teada saada, kuidas ta maitseb, oli suur, siis soovitasin Merritil suure kõrvale ka ühe pisikese küpsetada, mis praeguseks, loo kirjutamise hetkeks, on vennalikult kolmekesi pintslisse pistetud.
Inglise jõulukeeks
Ühe sidruni, mandariini, apelsini riivitud koor
Esimesel päeval pane kuivatatud puuviljad brändisse likku. Tegelikult jäid nad meile sinna kaheks päevaks, kauss oli ka toidukilega kaetud, ja viljad läksid aina paremaks.
Kuna saime värskeid tsitrulisi otse Sitsiiliast, siis loomulikult otsustasime lõimuda Inglismaa Itaaliaga ning riivisime kõiksepealt nimetatud tsitruliste koored kaussi. Lisasime toasooja või ning suhkru ja ajasime vahule, lisaks läksid ükshaaval munad. Segasime hulka jahu ja küpsetuspulbri ning lõpuks hakitud puuviljad ja pähklid. Kallasime enamuse taina võitatud keeksivormi, umbes 2 liitrine oli, ja proovikeeksi pisikesse portselanvormi. Küpsetasime 175 kraadises ahjus pisikest umbes 50 minutit ja suurt tund ja kümme minutit. Kui keeksi torgatud hambatikk kuivaks jäi, oli see valmis. Jahtunud suur keeks läks fooliumiga külmkappi jõule ootama. Et ootamine lõbusam, lubasime talle aeg – ajalt piisakest konjakit niisutamiseks.
Kohusetunne aga ei jäta korralikku blogijat hetkekski ja seetõttu kappasin kõigepealt kiirele kolmekilomeetrilisele jalutuskäigule, tuulutasin väsinud konte, rikastasin aju hapnikuga ning olen nüüd täielises pajatuste vormis.
Hommik algas taas tõsise suurpuhastusega, sest mida lähemale Jõul jõuab, seda närvilisemaks Merrit muutub, kuna vaja kõik lambid puhtaks pühkida, kristall-lühter ripats - ripatsihaaval särama poleerida, kümned vasest küünlajalad läikima nühkida ... Uhh, seda kõike siia kirja pannes tundub, et väsin jälle ära.
Aga niipalju on vaja veel mässata, ei, kirjutada! kass võtku, ma enam ise ka ei saa aru, mida teen, selge, KIRJUTAN edasi. Sest siis saab kurta ka, kuna mind pandi tööle, pidin sabaga kõik põranda ääred ja liistud ämblikuvõrkudest puhtaks nühkima, kuigi, Anubis olgu tunnistajaks, et leidnud ma ühtegi ämblikuvõrku, ei ühtki ämblikku ega isegi hiirepoega. Lohutuseks lubas perenaine, et töö lõppedes asume jõulukeeksi meisterdama ja minu osaks jääb mustade nõude pesemine.
Kui Merrit paar päeva tagasi hunniku kuivatatud puuvilju hulga brändiga üle valas tabas mind paanikahoog, kas ta tõepoolest kavatseb taas vihatud jõulupudinguga katsetada. No tollega läksime me absoluutselt rappa.
Õnneks ei mäleta ma enam täpselt koostisosi ega tegemisviisi, ainult et viskit läks palju selle kuu aja jooksul, kuna puuviljadest, rasvast, riivsaiast ja tont ise teab, millest veel kokku segatud asjandus nõudis ülepäeviti märjukesega üle valamist. Mäletan küll seda, et Jaan oli koheselt viskiraiskamise mõtetuses veendunud, Merrit aga ( kui ta midagi pähe võtab, siis on tal alati õigus ) oli veendunud, et sellest tuleb jõululauale imeline elamus.
Nujaa, elamus oli see tõepoolest! Mina, pealt nuhutamist taganesin ollusest värisedes kuuse taha peitu, sest meelde tuli Marss ründab film, kuna asjandus lödises ja värises kui kurjade kavatsustega tulnukas. Perenaine püüdis halva mängu juures head nägu teha ning ümises, et huvitavalt maitsev, peremees nuttis pudelit viskit taga. Kuigi nad kahekesi suure surmaga suutsid tükikese sellest alla kugistada, oli järgmisel hommikul tunne, et seda asjandust on rohkem alles kui enne söömist.
Merrit aga ei jätnud jonni ja serveeris uhkelt õhtul pudingit külla tulnud suguvõsale teatades, et tegemist on ülimalt delikaatse desserdiga. Vaat nüüd oli mul silme ees hetk Mister Beani filmist, kus nimitegelane überpeenes restoranis üritas kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse peita ülimalt delikaatset misiganesrooga.
Uue päeva varahommikul põrnitses puding, mis oli kasvanud kahekordseks, mind köögilaualt ja sisistas: ”Söö mind!” Puhkesin nutma ning tormasin kohvrit pakkima, et igaveseks sellest armsast majast, mis oli sattunud pudingi meelevalda, lahkuda. Kuulsin Jaani ettevaatlikult trepist alla hiilivat. ”Jäta nutt ja hala,” sosistas ta, ”Merrit magab veel, tegutseme käppesti!”
Lämmatasime pudingu minu vana padjaga, mähkisime ta tugevalt suurde käterätti, hüppasime autosse, sõitsime Pikanõmmele ja uputasime eluka rappa.
”Kus dessert on?” nõudis Merrit kui tagasi jõudsime. Sõime ära! Vastasime ühest suust.
Ütlen ausalt, veel kuni järgmise jõuluni kikitasin hirmunult kõrvu iga tundmatu krabina suunas, kartes koju komberdanud kurja pudingi kättemaksu.
Seekordne puuviljade ja brändiga mängimine päädis hoopiski hüva keeksiga. Kuna kooki taas tuleb jõuluni hoida, aga himu teada saada, kuidas ta maitseb, oli suur, siis soovitasin Merritil suure kõrvale ka ühe pisikese küpsetada, mis praeguseks, loo kirjutamise hetkeks, on vennalikult kolmekesi pintslisse pistetud.
Inglise jõulukeeks
250 g
pehmet toasooja võid
200 g ( 2,5dl ) suhkrut ( ökoloogilist roosuhkrut )
4 suurt ( kodukana )muna
275 g ( 5dl ) nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
1.5 dl konjakit või brändit
600 g kuivatatud hakitud puuvilju ( meil aprikoos, dattel, ploom, rosin )
1dl
jämedalt hakitud mandleid ja sarapuupähkleid200 g ( 2,5dl ) suhkrut ( ökoloogilist roosuhkrut )
4 suurt ( kodukana )muna
275 g ( 5dl ) nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
1.5 dl konjakit või brändit
600 g kuivatatud hakitud puuvilju ( meil aprikoos, dattel, ploom, rosin )
Ühe sidruni, mandariini, apelsini riivitud koor
Esimesel päeval pane kuivatatud puuviljad brändisse likku. Tegelikult jäid nad meile sinna kaheks päevaks, kauss oli ka toidukilega kaetud, ja viljad läksid aina paremaks.
Kuna saime värskeid tsitrulisi otse Sitsiiliast, siis loomulikult otsustasime lõimuda Inglismaa Itaaliaga ning riivisime kõiksepealt nimetatud tsitruliste koored kaussi. Lisasime toasooja või ning suhkru ja ajasime vahule, lisaks läksid ükshaaval munad. Segasime hulka jahu ja küpsetuspulbri ning lõpuks hakitud puuviljad ja pähklid. Kallasime enamuse taina võitatud keeksivormi, umbes 2 liitrine oli, ja proovikeeksi pisikesse portselanvormi. Küpsetasime 175 kraadises ahjus pisikest umbes 50 minutit ja suurt tund ja kümme minutit. Kui keeksi torgatud hambatikk kuivaks jäi, oli see valmis. Jahtunud suur keeks läks fooliumiga külmkappi jõule ootama. Et ootamine lõbusam, lubasime talle aeg – ajalt piisakest konjakit niisutamiseks.
Kommentarer
Skicka en kommentar