Lugu punasest kassist ehk hoidke oma sõpru alati.
See kass tuli mulle meelde kui paari päeva eest üle Merriti õla
piilusin uudistades, kuis ta kohakalaga maadleb. Kuigi meil on oma superkalur
Lauri, kes kui vähegi kala tuleb, täidab pererahva kõik kalasoovid ning kalake
jõuab meile kena fileena, tabab Merritit aegajalt veendumus, et õige kokk peab
ise kõike oskama. Viimati tabaski teda see veendumus märgates, et Kuusalu
kalapoe uksel seisval sildil oli muude kõrvale ka koha kirjutatud.
Kuusalu kalapood , mis kirikuaias asub, on samuti ühe kohaliku kaluri oma. Sealt haarame tavaliselt enda ja MerMeri tarbeks hommikuvärsket kilu või räime. Esimesed fileerimiskogemused sai Merrit sealt samast soetatud ahvenatest. Kui ahven selge, mis see kohagi ära ei ole, arutles pererahvas reipalt. Poes oligi müüjarollis kalur ise. Merriti küsimuse peale, kust koha tuli, tuli aus vastus, et Pärnust. Koha vaatas Merritile oma suurte surnud kalasilmadega jää pealt otsa otsekui anudes: “Võta mind!” Mõeldud – tehtud ja oligi pisut üle kahe kilo kaaluv kala koos pea ja soomuste ja sisikonnaga meie autos. Saatjateks müüjakaluri ergutavad sõnad, et kui korralik nuga, siis fileerimine kukepea. Sellest väljendist mina päris hästi aru ei saanud, huvitav, kas mees mõtles, et kalast filee saamine sama lihtne kui kukest supp?
Kalur Lauri kinkis aastate eest meile tõeliselt korraliku fileerimisnoa, mis teenib meid tänu Jaani oskuslikule teritamiseni siiamaani suurepäraselt. Seeaeg, kui Jaan nuga ette valmistas, viskas Merrit pilgu you tube´sse, kust selgus, et koha ja ahvenas fileeruvad täitsa sama tehnikaga. Pika jutu lõpuks sai kala käppelt fileeks, pea ja liharikas selgroog puljongiks ning ülejäänu viidi kenasti müüri taha punasele kassile või varestele, emb – kumb kiiremini kohale jõuab.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopiski Laudakassist.
Meie külas, see tähendab et selles külas, kus Merrit ja Jaan minuta edasi elavad, elab edasi ka üks punatriibuline kõuts.
Kõuts saabus naabriperre loetud aastate eest tillukese kirpe täis olendina, kelle arvatavast kindlast surmast päästis naabrite lapselaps. Poiss vahetas turuväravas kassipoja oma jäätiseraha vastu ja transportis ta vanavanemate “rõõmuks” maale. Selles peres aga elas juba üsna isepäine kass, kellele uustulnuk absoluutselt rõõmu ei pakkunud. Ja seetõttu sai puhastuskuuri läbinud kõutsist hoopiski laudakass. Ega tal seltskonnast puudu olnud, uuteks sõpradeks olid kanakari kukega, poni ja paar kitsetalle. Pisut kasvanuna sai Laudakassist lauda peremees, kes oma rahvast ustavalt valvas ja karjatas.
Lõpuks kohtusid meie rajad külatänaval. Sel ajal olin ma tuntud kasside hirm, mis seisnes selles, et suutsin iga silmapiiril olnud olevuse välgukiirusel lähima puu otsa saata. Tegelikult oli mul pisut kahju, et kiisu-miisud nii kiired olid, sest meelsasti oleks enne puud nendega pisut mesijuttu ajanud. Üritasin neid teisipidi õrna lauluga puult alla meelitada, aga enne kui nende kannatus katkes, hakkas mul külm, nälg ja igav ning traavisin uhke kõnnakuga, mõista andes, et polegi huvi nende juhmakatega intelligentsesse vestlusesse laskuda.
Laudakass hakkas aga ülbama, ajas ennast turri kui saapahari, tõmbas küüru selga ning tegi sisisedes mõne sammu minu suunas. Haugatasin tema peale kurjalt, tema vastas käheda kräunumisega. Nii me tükk aega seal külatänaval tammusime nagu kaks sumomaadlejat. Lõpuks hakkas mul külm, nälg ja igav, pöörasin selja ja jalutasin ükskõikselt kodu poole. Seeasemel, et omi asju ajada, hiilis kõuts mu kannul. Sõnagi vahetamata saatis ta mind ukseni.
Oma toa pehmel diivanil patjade vahel hakkasin juurdlema. Ma olin kord juba selline eriti arukas koer, kes kõikide asjade üle arutles, et selgitada välja põhjus ja tagajärg. Nagu välguga pähe saades mõistsin ma, et punane ei olegi tavaline kass, vaid välja valitud minuga sõbrustama. Miks ta muidu sealt turuväravast pääses ning siia külla lauta elama saabus. Kuna aga pererahva teades olin ma endiselt kõikide kasside hirm, tuli sõprust salaja edendada. Seega alles nüüd, Merrit ja Jaan, tunnistan ma teile üles, et need salapärased õhtused kadumised ei viinud mind külaringile, vaid kiirele kohtingule Laudakassiga. Teinekord, kui olite pikemalt linnas, lubasin ma sõbra enda juurde tuppa diivanile, kus maailmaasju arutada. Kuigi elu laudas ei andnud võrrelda eluga minu mõnusas elamises, ei muutunud kõuts kadedaks. Alles siis kui laudast esiti kanad kadusid, varsti ka kitsed ja lõpuks isegi poni, muutus kass pisut nõutuks. “No keda ma karjatan kui karja ei ole?” Lohutasin teda, et vareseid, harakaid ikka jagub ja üksikuid kasse ja paar metskitse.
Nõnda poolsalaja meie sõprus kestis, kord tõi kõuts mulle kingituseks hiire, kord andsin talle oma pooleldi järatud kondi. Juttu, millest rääkida, jätkus lõputult. Küll sellest, kas on eetiline pisilinde küttida – mina arvasin, et mitte, kuna mulle meeldis neid akna taga sihvkasid õgimas vaadata; küll sellest, kas on viisakas teisi kasse puusse ajada – Laudakass oli veendunud, et mitte, kuna siis poleks tal kellegagi kakelda. Aga millest ei jõudnud me rääkida, oli surm. Seega kui ma kahe kuu eest kõrvad pea alla panin ja Paradiisi kolisin, ei mõistnud kõuts, kuhu kadusin. Praktiliselt iga päev tuli ta nõutult meie maja juurde ning jäi trepi kõrvale pikalt istuma. Kuigi loomult inimesepelglik, ei jooksnud ta eemale isegi kui Merrit, Jaan välja tulid. Lõpuks mõistis pererahvas, keda kass ootab. Uskudes, et kass inimkeelest aru saab, rääkisid nad talle, et Hummer läks vikerkaare taha Paradiisi, lisades lohutavalt, et kuigi keegi teda enam ei näe, on ta tegelikult meie juures alles. Kõuts pöördus ja lontsis nukralt minema.
Loomulikult valdas ka mind nukrus, et sõber kurvaks muutus. Aga teadsin, mida teha. Nagu varasemast juba teate, tõin pererahva rõõmuks pundi põldpüüsid küla vahele. Miskipärast on nendele lisandunud veel paar kampa. Seega eraldasin kümnese karja ja käsutasin nad Laudakassi juurde. Nägin kuidas taasleitud rõõm tulvas kassi silmadesse. Ometi sai Hea Karjane oma karja juurde.
Kuusalu kalapood , mis kirikuaias asub, on samuti ühe kohaliku kaluri oma. Sealt haarame tavaliselt enda ja MerMeri tarbeks hommikuvärsket kilu või räime. Esimesed fileerimiskogemused sai Merrit sealt samast soetatud ahvenatest. Kui ahven selge, mis see kohagi ära ei ole, arutles pererahvas reipalt. Poes oligi müüjarollis kalur ise. Merriti küsimuse peale, kust koha tuli, tuli aus vastus, et Pärnust. Koha vaatas Merritile oma suurte surnud kalasilmadega jää pealt otsa otsekui anudes: “Võta mind!” Mõeldud – tehtud ja oligi pisut üle kahe kilo kaaluv kala koos pea ja soomuste ja sisikonnaga meie autos. Saatjateks müüjakaluri ergutavad sõnad, et kui korralik nuga, siis fileerimine kukepea. Sellest väljendist mina päris hästi aru ei saanud, huvitav, kas mees mõtles, et kalast filee saamine sama lihtne kui kukest supp?
Kalur Lauri kinkis aastate eest meile tõeliselt korraliku fileerimisnoa, mis teenib meid tänu Jaani oskuslikule teritamiseni siiamaani suurepäraselt. Seeaeg, kui Jaan nuga ette valmistas, viskas Merrit pilgu you tube´sse, kust selgus, et koha ja ahvenas fileeruvad täitsa sama tehnikaga. Pika jutu lõpuks sai kala käppelt fileeks, pea ja liharikas selgroog puljongiks ning ülejäänu viidi kenasti müüri taha punasele kassile või varestele, emb – kumb kiiremini kohale jõuab.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopiski Laudakassist.
Meie külas, see tähendab et selles külas, kus Merrit ja Jaan minuta edasi elavad, elab edasi ka üks punatriibuline kõuts.
Kõuts saabus naabriperre loetud aastate eest tillukese kirpe täis olendina, kelle arvatavast kindlast surmast päästis naabrite lapselaps. Poiss vahetas turuväravas kassipoja oma jäätiseraha vastu ja transportis ta vanavanemate “rõõmuks” maale. Selles peres aga elas juba üsna isepäine kass, kellele uustulnuk absoluutselt rõõmu ei pakkunud. Ja seetõttu sai puhastuskuuri läbinud kõutsist hoopiski laudakass. Ega tal seltskonnast puudu olnud, uuteks sõpradeks olid kanakari kukega, poni ja paar kitsetalle. Pisut kasvanuna sai Laudakassist lauda peremees, kes oma rahvast ustavalt valvas ja karjatas.
Lõpuks kohtusid meie rajad külatänaval. Sel ajal olin ma tuntud kasside hirm, mis seisnes selles, et suutsin iga silmapiiril olnud olevuse välgukiirusel lähima puu otsa saata. Tegelikult oli mul pisut kahju, et kiisu-miisud nii kiired olid, sest meelsasti oleks enne puud nendega pisut mesijuttu ajanud. Üritasin neid teisipidi õrna lauluga puult alla meelitada, aga enne kui nende kannatus katkes, hakkas mul külm, nälg ja igav ning traavisin uhke kõnnakuga, mõista andes, et polegi huvi nende juhmakatega intelligentsesse vestlusesse laskuda.
Laudakass hakkas aga ülbama, ajas ennast turri kui saapahari, tõmbas küüru selga ning tegi sisisedes mõne sammu minu suunas. Haugatasin tema peale kurjalt, tema vastas käheda kräunumisega. Nii me tükk aega seal külatänaval tammusime nagu kaks sumomaadlejat. Lõpuks hakkas mul külm, nälg ja igav, pöörasin selja ja jalutasin ükskõikselt kodu poole. Seeasemel, et omi asju ajada, hiilis kõuts mu kannul. Sõnagi vahetamata saatis ta mind ukseni.
Oma toa pehmel diivanil patjade vahel hakkasin juurdlema. Ma olin kord juba selline eriti arukas koer, kes kõikide asjade üle arutles, et selgitada välja põhjus ja tagajärg. Nagu välguga pähe saades mõistsin ma, et punane ei olegi tavaline kass, vaid välja valitud minuga sõbrustama. Miks ta muidu sealt turuväravast pääses ning siia külla lauta elama saabus. Kuna aga pererahva teades olin ma endiselt kõikide kasside hirm, tuli sõprust salaja edendada. Seega alles nüüd, Merrit ja Jaan, tunnistan ma teile üles, et need salapärased õhtused kadumised ei viinud mind külaringile, vaid kiirele kohtingule Laudakassiga. Teinekord, kui olite pikemalt linnas, lubasin ma sõbra enda juurde tuppa diivanile, kus maailmaasju arutada. Kuigi elu laudas ei andnud võrrelda eluga minu mõnusas elamises, ei muutunud kõuts kadedaks. Alles siis kui laudast esiti kanad kadusid, varsti ka kitsed ja lõpuks isegi poni, muutus kass pisut nõutuks. “No keda ma karjatan kui karja ei ole?” Lohutasin teda, et vareseid, harakaid ikka jagub ja üksikuid kasse ja paar metskitse.
Nõnda poolsalaja meie sõprus kestis, kord tõi kõuts mulle kingituseks hiire, kord andsin talle oma pooleldi järatud kondi. Juttu, millest rääkida, jätkus lõputult. Küll sellest, kas on eetiline pisilinde küttida – mina arvasin, et mitte, kuna mulle meeldis neid akna taga sihvkasid õgimas vaadata; küll sellest, kas on viisakas teisi kasse puusse ajada – Laudakass oli veendunud, et mitte, kuna siis poleks tal kellegagi kakelda. Aga millest ei jõudnud me rääkida, oli surm. Seega kui ma kahe kuu eest kõrvad pea alla panin ja Paradiisi kolisin, ei mõistnud kõuts, kuhu kadusin. Praktiliselt iga päev tuli ta nõutult meie maja juurde ning jäi trepi kõrvale pikalt istuma. Kuigi loomult inimesepelglik, ei jooksnud ta eemale isegi kui Merrit, Jaan välja tulid. Lõpuks mõistis pererahvas, keda kass ootab. Uskudes, et kass inimkeelest aru saab, rääkisid nad talle, et Hummer läks vikerkaare taha Paradiisi, lisades lohutavalt, et kuigi keegi teda enam ei näe, on ta tegelikult meie juures alles. Kõuts pöördus ja lontsis nukralt minema.
Loomulikult valdas ka mind nukrus, et sõber kurvaks muutus. Aga teadsin, mida teha. Nagu varasemast juba teate, tõin pererahva rõõmuks pundi põldpüüsid küla vahele. Miskipärast on nendele lisandunud veel paar kampa. Seega eraldasin kümnese karja ja käsutasin nad Laudakassi juurde. Nägin kuidas taasleitud rõõm tulvas kassi silmadesse. Ometi sai Hea Karjane oma karja juurde.
Kommentarer
Skicka en kommentar