Juuretise mäss(amine) ehk midagi, mis Merritil kohe kindlasti välja ei tule.
Mis parata, see kevadehõng on ka siin üleval pähe löönud ning meeldivate emaste taga ajamine suurt aega raisanud.
Tegelikult aga hoian pererahva askeldustel vähemalt ühte silma peal.
Nagu maa peal kombeks, poevad inimesed pealt aastavahetust paarikuisele talveunele, mis tähendab, et meie MerMeris külalisi pisut vähem ja Merritil aega kas raamatuid lugeda, kokasaateid vaadata või uusi toite katsetada. Kokkadest avastasid nad hiljuti küllap kõikidel teistel ammu avastatud Tareq Taylori. No isegi mulle see muhe telekokk täitsa meeldib. Eriti imponeerib mind see, et ta igasse kohta seljas kogu köögivarustuse tassima peab. Ega see gaasipliidi, töölaua, nõude, toiduainete ja Anubis ise teab, mille veel, vedamine näiteks Norra suusamäkke või siis Taani keskmaale turskele mehele kerge ülesanne oleks, rääkimata siis saledast Tareq `ist. Aga selle higi ja valu keskel nuputab ta täiesti söödavaid toite, näiteks Pipi Pikksuka lihapallikesed või olid nad ikka Katuse Karlssoni omad, ajasid mind juba siis nutma kui Merrit neid endale ja Jaanile tema retsepti järgi valmistas. Nutma seepärast, et kuigi saan endiselt kas oma puuautoga või ka lihtsalt mõttejõul oma kaunisse Kolga – Aabla majja uudistama tulla, aga seda, mis maapeal valmistatakse küll nuusutada saan, aga süüa ei või.
Täna, hetkel aga ei saa me Merritiga eriliselt lärmata ja kokata, sest dokfilmitegijad tulid Jaanile külla. Maria Avdjuško nimelt teeb Evald Hermakülast dokfilmi ja omal ajal olid nad Jaaniga Vanemuises tõsised tegijad. Enne võttegrupi tulekut jõudis Merrit õhtuks pitsataina kerkima panna, tahaks loota, et õnnestunult, sest JÄLLE segas ta sisse paganama juuretise.
Juuretisest pidingi ma rääkima. Eks mu perenaisel ikka aeg-ajalt mõni toiduga seotud kinnisidee pähe kargab, suurest osast saab täitsa asja ja järjest kasvava enesekindlusega otsustas Merrit alustada juuretisega saia tegemist. Esiti võttis ta ette hunniku rootsi retsepte, sest rootslastel on “surdeg” ja sellest küpsetatav “surbröd” ammutuntud road. ( Haputainas ja hapusai ). Ega seal muud polegi teha kui surts sooja vett ja jahu kokku segada ja toasoojuses käärima lasta ning iga päev väheke ühte ja teist juurde lisada – nii vähemalt Merrit arvas. Tõele au andes läks elukas kenasti vahtu ja Merrit pärast viie päevast juuretise toitmist asuski esimese saia kallale. Ajas rootsi õpetusest näpuga järge olles kindel, et tulemas on tõsine sai. Esmane kahtlus puges nagu uss rindu siis, kui pätsike ei tõusnud. Jaan teatas koheselt, et sellest taignast saia ei saa. Merrit vaidles jonnakalt vastu, küll ahjus kerkib. Nojaa… ei kerkinud ta midagist. Perenaine endiselt optimistlikult uskus, et kui sai jahtub, küllap ta maitseb. Seep – täpsustas Jaan. Seep jah, nõustus Merrit kurvalt. “Aga mis seebil viga,” segasin vahele, “Rehepapis” pistavad vaesed külaelanikud mõisapreili seepi kahe suu poolega ja suisa isukalt.” Vastutasuks õnnistati mind kahe silmapaari pilguga, mis oleks võinud mind tappa … kui ma juba surnud ei oleks.
Sõnaga jäin kuss, otsustades, et hoian edaspidi oma kongeniaalsed arvamused endale. Ja mis siis seepsaiast sai? Visati õue varestele. Tundub, et varesed jäid esiti rahule, seejärel aga avastasd, et saia nokkimine käib ka nende rasketele nokkadele üle jõu. Pisut kurba hala, siis aga haaras turskeim lind seebi noka vahele ja pillas selle merelompi. Seebiselt kohaselt muutus ka sai vees vedelaks ja varesed maiustasid sellega lõpuni. Lootsin huviga, et sellepeale hakkavad nad vahtu välja ajama, aga võta käpast, seeasemel tehti seebises vees kiire suplus ja lennati mõnukraaksude saatel puule puhkama.
Merrit kuid ei visanud juuretist põõsasse, toitis teda kenasti edasi ja uuel katsetusel tuli sellest sai, peaaegu. Ahjusoojalt paistis sai oma krõbeda koorikuga täitsa söödav ja oligi seda, kuniks maha jahtus ja taas seebistus. Uuel päeval kordus sama stsenaarium, sai varestele, varesed viskasid saia vette, sõid ära ja kraaksusid rahulolevalt minema.
Aga Merrit ei jätnud jonni ning uuris rootsi retseptide seas, mida veel ette võtta. Selgus, et juuretisega võib teha vastlakukleid või pitsatainast, ainult et mõlemisse tuleb ka tavalist pärmi lisada. Ja ausõna, niimoodi tehtud kuklid ja pitsa kukkusid küll korralikud välja. Seega juuretis on meil endiselt alles, nädalas korra annab Merrit talle süüa ka ja loodab endiselt, et ühel hetkel võlub sellest seebita saia.
Kommentarer
Skicka en kommentar