Minu mõtted kloonimisest ehk mida siis meie, lemmikloomad, tegelikult arvame.

Kuigi ka meil siin üleval käivad hoogsed kevadtööd, nopime üles viimaseid sulamata lumehelbekesi – ei, mitte neid udupääst inimloomakesi, kes pärani silmil mittemidagi nähes maakamaral hõljuvad, vaid ikka neid päris lumiseid helbeid, mis siiani keeldunud sulamast, tahaks korraks maha istuda ja kloonimisest pajatada.

Polnudki varem sellele eriti palju mõelnud, aga see laupäevases Arteris ilmunud artikkel, milles ka Merrit esines, pani ümisema, et ei saa mitte vaiki olla …
Anubis hoidku inimeste isepäisuse eest, kes leiavad, et võivad rahumeelselt jumala asemikuks astuda. Nujaa, maailma on nad juba nii ehk nii pisut kihva keeranud, et seejärel usinalt ka loomakeste kallale asuda. Paar abitut katsetust tallekesega, oli ta nimi Dolly vist, viis selleni, et lammas viskas üsna noorelt vedru välja, väidetavalt hilisemad kloonid elasid õnnelikult kuni oma surmani. Seejärel klooniti veel mõned lehmad ja muud taolised. Ja pärast seda, kujutan ma ette, oli teadlastel umbes taoline mõttevahetus.
Teadlane Q: “Kuule, teadlane, W, kaua me nende mäletsejatega jamame punast sentigi saamata, tuleks miskit arukamat ette võtta?”
Teadlane W kobades otsivalt prillide järele, mis loomulikult olid silmade ees, noogutas nõustuvalt: “Teadlane Q, olen juba pikalt mõelnud ja tean, kus rahaallikas maetud on. Mõtle nendele tuhandetele rikastele lemmikloomade omanikele, kes juba lemmikut võttes nutavad ette sellele hetkele mõeldes, kui lemmik surema peab. Kui neile teada anda, et visaku pisut kuldmündikesi meie poole ja teeme neile lemmikust klooni, kasvõi mitu, nagu niuhti!”
Ja nõnda see kiisude, kutsude ja jummel ise teab, milliste mutukate kloonimine hoo sisse sai. Q&W elavad nüüdseks Tenerifel luksusvillas, lainetel loksumas nende 60 meetrine jaht ja elutoa seinal rippumas tundmatu kunstniku tuntud maal pealkirjaga “Lollidelt raha ära võtmine”.
No olgu, olgu, nagu ma ütlesin, nii ma lihtsalt KUJUTAN ette.
Aga mida ma ette ei kujuta, vaid kindlalt tean, kuna olen viimastel päevadel ka siinsete sõprade arvamust nende kloonimise kohta küsinud, on nendepoolseks vastuseks kindel ja põlgust täis ei. Alustame kasvõi sellest, mis on meiesuguste ja ka teiesuguste üks elu edasiviiv tegevus, eks ikka jooksuaeg, selleks et kõikse kaunim teiste seast välja valida ja selle tulemusena üks suurepärane pesakond kutsikaid välja võluda. Ja nendesse kandub edasi tema ja temakese parimad iseloomuomadused, nojaa, halvimad ka. Aga ikka ehtsad ja ehedad.
Sõnaga kinnitan ma täiest rinnast kõigi lemmikute nimel, jätke me kloonimine meie endi teha. Need ilusad lapsukesed ja lapsulapsukesed, kes meist alguse saavad ongi ju endiselt meie endi peegelpildid.
Aga teisest küljest, vaadates, kuidas Jaan ja Merrit nüüd algaval kevadsuvisel hooajal hakkama peavad saama, minuta, võtab veits murelikuks. Maja tuleb korras hoida, pargialune prahist puhastada, uued retseptid katsetada, kõik külastajad, kes MerMeri tulla soovivad, vastu võtta ja maitsvalt ära toita ja muud mustmiljon vajalikku ja vähemvajalikku tegevust … Sõnaga, selle vastu poleks mul küll midagi, kui Merrit endale paar – kolm klooni saaks või siis vähemalt robotit!

 

Aga sellel pildil juurdlen ma, kas kõik lumehelbekesed said ikka nopitud.