Ja nad tõesti võtsid omale kassi.

See on nüüd tehtud. Minu asemel, minu toas elab kass. Nimegi saanud. Nimi on peenelt väljamaapärane Volpone, no oleks kohe seeasemel Rebane pandud, siis oleks hää lühidalt Reps hüüda.
Positiivne oli siiski see, et tuba tutvustades pajatati pikalt selle eelmisest arukast ja andekast peremehest, sõnaga minust, Hummerist. Nägin kohe, et kass kuulas juttu aupaklikult ja võttis ka õppust, sest uuel päeval asus kohe ajalehtede kallale. Mine tea, niimoodi võibki tast asja saada ja ehk pika õppimise peale võin ta aupaklikult abikelneriks lüüa. No umbes nii nagu rüütleid lüüakse.
Muidu olid aga pererahva käed, jalad eile ja täna tööd täis. Kassi valvamisega, kassi lõbustamisega, kassi lohutamisega. Merritil muidugi nii kõvasti, et käed-jalad suisa kriimulised. Elukal hoolimata oma seitsmesajasest grammikaalust küüned nii teravad, et vist võtavad enamuse kaalust enda alla.
Ja kujutage ette, kass võeti ööseks pererahva voodisse !!! Kuhu mina kunagi minna ei tohtinud. See vaat oli küll ebaõiglane ja paras Merritile, et Rebane pool ööd magamise asemel temaga mängida üritas.
Loomulikult oli Merritil, Jaanil täna tarvis linna tõtata kassile maja ostma. No minul polnud küll kunagi oma maja, nojaa, tegelikult oli siiski minu omanduses pererahva maja esimene korrus, aga siiski, mitte TERVE  OMA MAJA. Ainuke lohutus see, et majake tundub kuidagi kipakas, on pigem linnupesa sarnane ja kass ka ei huvitu sellest üldse.

 

Kogu tee linna ja linnast tagasi muretses perenaine, et mis küll kiisuke nendeta kodus teeb, kindlasti nutab üksindusest või on lausa end mõne juhtmega ( sest juhtmed paistavad talle meeldivat ) kurvastusest üles poonud. Loomulikult vaataski Volpone pererahva koju jõudes samast tugitoolist, kuhu ta minekul tukkuma oli jäänud, ahastava näoga neile otsa, pressis isegi mõne haleda ja etteheitva mjäu välja. Tegelikult, kuna MINA  ju näen kõike, magas ta õndsalt norsates kogu aja ja alles võtit lukuaugus kuuldes võpatas üles, et teesklema hakata. Kass, mis kass – mis parata.