Kassi elu

Nii, juba viiendat päeva polegi mul eriti muud aega teha kui Volpone ehk Merriti, Jaani kassi tegemisi jälgida. Inglid siin üleval kisuvad juba morniks, et kõik oma taevased kohustused unustand olen. Lohutasin neid hajameelselt, et küllap ma varsti kiisumiisu tegemistest tüdin ja taas asjalikuks taevakoeraks hakkan.
Kass aga on paras jobuke, mis jobuke. Kujutage ette, on siiralt õnnelik leides mängimiseks nutsaka paberit või maha kukkunud plastmasskorgi. Nojaa, juhtmete harutamiskomme pererahva « rõõmuks «  ka sinna juurde. Mina ikka lõbustasin ennast varajases nooruses näiteks terrassil haamrit akna suunas loopides või siis pererahvast Morakniveniga ( see teate on punasest plastmassist peaga rootsi ehitusmeeste lemmikpussnuga ) taga ajades. Nuga oli korralikult käepide suus ja tera rahva poole suunatud.  Ja muidugi kingad, saapad, sussid ka olid mu suured närimislemmikud. Aga nende vastu tunneb kass ka päris suurt huvi, õnneks. Seega on meis ikka midagi sarnast.  Seda tunnistab kas või seegi, et Merrit Volponet kohati koeraks nimetab.
Pisut muret teeb, mis pikapeale pererahva hardunult hangitud portselanist saab, sest seda juba praegu üritatakse mängleva kergusega riiulitelt lükata. Anubis olgu tänatud, senini on kass kergelt kärbeskaalus, tänu millele veel nõud terved. Aga vaadates tema isu … Viie päevaga on sada grammi juurde söödud, seega kardan, et portselanil pikka pidu pole.  Muuseas, kui mina täiesti kogemata üks aasta diivanilaualt sabaga kalli veiniklaasi koos veel kallima punaveiniga maha ajasin, oli pahandust oi kui palju. Kui Volpone hommikul Jaani kummutile laadima jäetud nutitelefoni põrandale tõmbas, ei kurjustanud keegi temaga. Nojaa, ehk tõesti sellepärast, et see imekombel terveks jäi.
Ja toiduharjumustest. Kui paar esimest päeva toitus tobuke vaid mingist imikkassitoidust ja Merriti peeneid pakutud palu vaatas juhmil pilgul igasugu huvita, siis eilsest alates avastas ta PÄRIS toidu. Õnneks pakutakse seda talle pisi-pisi portsudena ja kuna nii palju jõudu kiisul pole, et maast köögisaarele hüpata, siis vingub ta vaikselt ja kriibib perenaise sääri vaid kui seal üleval miskit põnevat tehakse. No täna näiteks tükeldasime käppelt pool Võrumaa lammast ära. Mina seda vaadates niutsusin ka kurvalt ja tuletasin meelde kõik need pudulojused, keda oma eluajal aitasin Merritil, Jaanil sobivateks portsudeks raiuda.
Õhtul aga Volpone sabas teisele korrusele kapates, sest nüüd, nähtamatuna, on ka minul selleks täielik voli, avastasin, et peremees on mu päriselt ka kivisse raiunud. See tegi mu rinna rõõmsaks, sest näen, et hoolimata kiisust, keda ausõna, ka mina armastan, ei ole siin peres kustunud armastus ka minu vastu.