Kassi elu
Nii, juba viiendat päeva polegi mul eriti muud aega teha kui Volpone ehk Merriti, Jaani kassi tegemisi jälgida. Inglid siin üleval kisuvad juba morniks, et kõik oma taevased kohustused unustand olen. Lohutasin neid hajameelselt, et küllap ma varsti kiisumiisu tegemistest tüdin ja taas asjalikuks taevakoeraks hakkan. Kass aga on paras jobuke, mis jobuke. Kujutage ette, on siiralt õnnelik leides mängimiseks nutsaka paberit või maha kukkunud plastmasskorgi. Nojaa, juhtmete harutamiskomme pererahva « rõõmuks « ka sinna juurde. Mina ikka lõbustasin ennast varajases nooruses näiteks terrassil haamrit akna suunas loopides või siis pererahvast Morakniveniga ( see teate on punasest plastmassist peaga rootsi ehitusmeeste lemmikpussnuga ) taga ajades. Nuga oli korralikult käepide suus ja tera rahva poole suunatud. Ja muidugi kingad, saapad, sussid ka olid mu suured närimislemmikud. Aga nende vastu tunneb kass ka päris suurt huvi, õnneks. Seega on meis ikka midagi sarnas...
