Advendiootus lindudega, kohustuslikud piparkoogid ikka ka.

Kuigi see vanemate mullist leidmine osutus unenäoks ( arvatavasti ), käin nüüd öösiti mitu korda üleval ja kontrollin ükshaaval suure tähelepanuga iga laesrippuvat jõulukuuli. Oma hämmastuseks märkan mõnes neist iseennast vastu jõllitavat, siis haugun tema peale, tema haugub vastu ... seda nimetatakse vist isiksuse lõhestumiseks või kahestumiseks. Haamriga neid purustama ei hakka, sest intelligentse koerana mõistan tegelikult, et neis kerades ainult mu tühine varikuju ja Merritit, Jaani nad ka kinni ei hoia. Aga, Anubis andku andeks, tegelikult igatsen vargsi kolmekuningapäeva kui kõik see tilu ja ilu laest koristatakse, igaöise kuulikontrolli saan lõpetada  ja jaanipäevaootus võib alata.
Perenaise nimel, kes suisa jumaldab jõuluaega, kannatan ära ja igal hommikul tervitan teda vot sellisena.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid lindudest. Pererahva pisut üle võlli kasvanud meelelahutus on lindude toitmine: terrassil lebavad mäekõrgused seemnehunnikud tihastele, vintidele, varblastele, puukoristajatele, leevikestele, ohakalindudele, punarindadele, pasknääridele – no rohkem nimesid ei tule meelde ja linnuraamatut tooma ka ei viitsi minna;

kõik paremad palad lihadest ( pekitükid, rasv, kamarad ), mis peaksid minu kaunikujulisse koonukesse maanduma, taritakse meie poolsaarele ronkadele ja varestele ning seejärel on, kohvitass käes, kõigil lõbu laialt. Välja arvatud minul, kes peab seda arutuks raiskamiseks, nende sihvkakottide raha eest saaks minu kasinat toidulauda rikastada närimiskontide, kuivatatud seakõrvadega, pullimunadega, hirvesüdametega ja kõige muu heaga, mille üleslugemisega auväärse lugeja silmi säästan.

Paar positiivset külge kogu jamas siiski on, nimelt meelitavad saareorgiad aina sagedamini kohale kuninglikke merikotkaid, kelle suursugust raipenokitsemist on lausa lust jälgida. Mõnikord korraldatakse selline etendus, mille kõrval looduskanalid kahvatuvad. Kajaka rapsimist näiteks ja paras sellele vastikule linnule, sest nägin selgesti, kuidas ta kotkast esimesena vihakisaga ründas, järgmisel hetkel rippus ta juba linnu küüniste vahel, mõne korra õnnestus tal sealt ennast vette vabastada, aga kotkas sai ta käppelt kätte tagasi ning istus suurele kivile saagiga lähemalt tutvust tegema. Õnnetuseks lendasid ei tea, kust, kaks merikotkast veel manu ning läks pisemaks rüseluseks, siis saabusid kajakad, kes omakorda vaest ohvrit üritasid vabastada. Vahepeal muutus kähmlus nii tormiliseks, et keegi enam ei saanud aru, kes kellega kakleb ja mille nimel. Lõpuks sai see minu kotkas oma ausal teel teenitud kauba tagasi, tõusis lendu ja kadus vasakule, Kalur Lauri manu. Miskipärast olen ma täiesti veendunud, et kalur armastab merikotkaid veel rohkem kui mina ja toidab neid peost värskelt püütud lõhemarjaga ning ümber tema on vaiadesse torgatud hiiglaslikud lõhepead, mida kotkad kalamarjale peale saavad hammustada.

Pisilindude söömalaud meelitab veel ühte koma teist kohale. Täna näiteks hõikasid lõunastama tulnud MerMeri külalised meile üllatunult: „Kas see asi on igapäevane?“. Merrit tormas lähemale,et aru saada, mis asi on igapäevane  ja otse külaliste kõrval aknaklaasi taga terrassil istus rahulikult tuppa jõllitav pisike kull.

 

 

„Ikka igapäevane,“ rehmas perenaine käega ning seejärel lendasid ka kaks merikotkast mööda, ikka Lauri suunas.

 

Homsest kindlasti sageneb pisikeste punakuubede sadu, kes aknast ja uksest sisse trügivad, susse nõuavad ja hääde laste järele pärivad. No sussid on mul igas asendis valmis ja iga sussi kõrvale olen kirjutanud suurte korralike tähtedega: SEE ON VÄGA HEA, KUULEKA JA ILUSA LAPSE HUMMERI SUSS!!1
Kuna pealkirjas sai lubatud piparkooke, siis palun, alljärgnev retsept on Merriti ja Jaani selle aasta lemmikpiparkoogi oma. Panen ta kirja perenaise sõnadega, ikka tema leiutis ju.

Piparkoogid mulle maitsevad. Vähem meeldivam kuid minu jaoks on taina rullimine, tavaliselt jääb ta kinni nii töölauale kui rullile või siis mureneb kujutis vormist plaadile tõstes ära. No olgem ausad, tehtud nad ikka saavad ja tegelikult maitsevad ja näevad välja ka head.
Aga selleks jõuluks avastasin ja pisut kohandasin enda jaoks prantsuspärased piparkoogid. Esimese küpsetise tegin paar tundi pealt taina kokkusegamist valmis ja nüüd peidame teineteise eest kausikest, sest muidu oleks see juba enne hiljaööd puhtaks söödud ja lakutud.
Prantsuspärane piparkook

1dl tumedat siirupit

1,5dl rafineerimata muscovado roosuhkrut ( muidugi võib kasutada tavalist suhkrut )
200g võid
2tl jahvatatud ingverit
2tl jahvatatud kaneeli
2tl jahvatatud nelki
Kahe apelsini ja ühe mandariini õhukeselt riivitud koor
4dl mandlijahu
4dl nisujahu
1tl küpsetuspulbrit

Kuumuta potis siirup, lisa suhkur, lase sel sulada, lisa või ning sulata, lisa maitseained ning riivitud tsitrusekoored, sega läbi tõsta tulelt ja lase jahtuda. Vala segu tainanõusse, mõõda hulka mandlijahu, nisujahu ning küpsetuspulber ja sõtku ühtlaseks või lase köögikombainil töö ära teha. Pole tarvis heituda kui tainas tundub pisut vedel või rasvane, vormi sellest toidukile peal kaks umbes kolmesentimeetrijämedust vorstikest, keera kumbki eraldi kilesse ja pane külmkappi tahenema. Kui küpsetamisega hirmkiire, võid vorstikese tõsta sügavkülma. Kui tainas kõva, eemalda kile ja lõika fileerimisnoaga hirmõhukesed liistakud ning aseta need küpetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 180 kraadisel kuumusel ( pöördõhk ) umbes 10 – 11 minutit. Välja võttes tunduvad küpsisekesed esiti pehmed, kuid jahtudes muutuvad muredaks ja suisa suussulavaks.