Taas pidu meie majas.

Tõepoolest, sest täna austab meie pere Merriti noorem õde, keda Merrit ja Jaan miskipärast „põdraks“ kutsuvad, oma külaskäiguga. Varajasest hommikust saati keerutatakse pasteeti ja keedetakse sülti. No olgu, siinkohal ma tõepolest pisut liialdan, kuna pasteet on keerutatud ja sült keedetud juba loetud päevade eest.

Mind rõõmustab eelkõige see, et taaskord läheb tükike mekonotsu kintsust ahju küpsema, hetkel teebki perenaine viimaseid viimistlusi peenema prantsuspärase sinepiga.
Muretsema paneb aga see, et Medrisõde tuleb koos musta Annabeliga. Kass võitku, ärge hakake mind kohe rassismis süüdistama. Must Annabel ei ole mitte värviline kasulaps kusagilt kolmandate maade riikidest, hoopiski süsimust hundikoer, emane ...
Imestate muidugi, miks ma sellise külalise puhul muretsen, mitte ei rõõmutse. Nojaa, tegemist on ülbe ja pirtsaka preiliga, kes kõik mu soliidsed lähenemiskatsed hambaid laksutades ja lõrisedes eemale peletadab. Viimati käis ta meil suvel külas, siis läks mul küll kops üle maksa ( lausa füüsiliselt tundsin seda ), unustasin härrasmeheliku käitumise, virutasin talle käpaga koonu pihta ja võtsin tema lemmikpalli ära. See vedeleb mul tänaseni toanurgas, üldse ei huvitagi, aga ega ma palli Annabelile tagasi ka ei anna.

Anubis teab, mis sest asjast nüüd tuleb, olude sunnil pean hundipreiliga paar ööd oma maja jagama, kuna vanemad – Merrit ja Jaan noh – otsustasid minust vaba ööpäeva võtta ning kusagile SPA-sse kaduda. Ma küll ei jaga, mis elukas see S P A on, aga ärgu nad lootkugi minust pääseda, järgnen neile nähtamatu varjuna ja kui selgeks saan SPA , jagan oma kogemusi lahkesti sinuga, austatud lugeja.

Lubasin ju endiselt süüdimatult Merriti retsepte napsata ja siia üles riputada. Kahtlesin tükk aega, kumma kasuks otsustada, kas kahe šokolaadi fondant või hoopiski financier ehk prantsuspärane mandlikook. Valisn viimase, sest seda antakse ka mulle mekkida, kuna šokolaadi puhul väidetakse, et see polevat minule kasulik.

Ja kuna teadupärast olen väga intelligentne, siis muidugi uurisin välja, miks koogikesel nii rahanduslik nimi on. Variante mudugi, selgus, on seinast – seina, seega toon vaid need siia, mis mulle enim meeldisid:
Üheks koogi leiutajaks olevat prantsuse pagar Lasne ( no peaaegu  ilus koera nimi ) kusagil 1890. aasta paiku, nimi aga tulevat sellest, et algselt ristkülikukujulises vormis küpsetatud kook oma kuldse läikega meenutavat kullakangi või siis hoopiski sellest, et kook olevat kogunud menu Pariisi peenes ärikvartalis Bourse du Commerce. Haa, kujutan ette neid pintsaklipslaste horde, ühes käes kullakang ja teises koogike ...

 

Financier ehk prantsuspärane mandlikook

175g võid

175g tuhksuhkrut

75g   mandlijahu

75g   nisujahu

125g munavalget ( umbes 4 M suuruses muna )

2tl    küpsetuspulbrit

200g põldmarju

Võid ja jahu koogivormi määrimiseks

Pruunista või kastrulis, nii et ta hakkaks pisut pähkliselt lõhnama, aga ära kõrbema lase. Sega kuivained ja munavalged omavahel ja lisa kergelt kloppides või kuniks moodustub ühtlane mass.

Kui kasutad külmutatud põldmarju, siis pane nad tunnike varem sõelale kausi kohal nõrguma. Määri lahtikäiv koogivorm ( meil on ta läbimõõduga 22cm ) korralikult võiga ja puista põhja ning äärtele jahu. Kalla tainas vormi ja kaunista marjadega.
Küpseta kooki 170 kraadises ahjus ( pöördõhk ) ca tunni. Lõpupoole kontrolli küpsust hambatikuga, kui see kuivaks jääb, on kook valmis.
Lase enne serveerimist tiba jahtuda.
Küpsemise ajal, et kasutada ära munakollased, tee kaneelikaste.

2dl vahukoort

1,5dl piima

3 kaneelipulka

0,5dl suhkrut

0,5dl piima

4 M suuruses munakollast

1tl maisitärklist

Poolita kaneelipulgad pikuti, kasutades teravat nuga. Aja vahukoor, suhkur, 1,5dl piima ja kaneelipulgad keema. Sega ülejäänud piim munakollaste ja maisitärklisega. Vala peale keev piim, samal ajal segu kloppides. Seejärel kalla kupatus potti tagasi ja kuumuta ettevaatlikult, pidevalt segades, kuni kaste pakseneb. Siis kalla värk käppelt läbi sõela külma kaussi ja jahuta.

Serveeri kook koos kastmega.