Mullis kaduma läinud, nutmaajavad kotletid ka.

Tegelikult sigahea, et praegu tagasi arvutisse tippima juhtusin, sest eelmise postituse lõpu keeksi niisutamine tuletas ehmatusega meelde, et keeks juba teist päeva nukralt sahvri külmkapinurgas ja jummala kaine. Käin käppelt pudeliga ja annan talle juua.
Anubis olgu tunnistajaks, keeks põrnitses mind täitsa kurjalt ning tükati rebitud teda ümbritsev foolium andis tunnistust, et küpsetis oli üritanud kapist välja rabeleda. Õnneks on külmik seestpoolt mitte avatav, muidu oleks vist riiulite joogivaru kokku kuivanud.
Aga mitte sellest ei taha ma rääkida, vaid ikkagi tulevast Jõulust. Laupäeva õhtupoolik, peale MerMeri külaliste lahkumist, pühendati kuulidele. Sellistele, mida me jõulupuu otsa ei raatsi riputada, sest siis kaoks puukene kuulide taha ära samamoodi, kui selleaasta Ringvaate kunstkuusk. Viimase puhul on mul selgelt savi, kas puukest ka paistab, aga meie oma, mis värskelt otse aiandist tuppa maandub, peab särama eelkõige iseenda roheluses. Kui aus olla, siis taolisi uhkeid raskest klaasist mune pole me mujalt leidnud kui vaid Mustri salongist.

Kahjuks kahaneb nende tagavara aastast-aastasse kokku, eelmisel aastal leidsime sealt vaid ühe pisema kullakera, seeaasta paar suurt läbipaistvat ja ühe tillema hõbemuna. Kui nüüd mõistus koju tuua, siis nii parem ongi, sest muidu upuksime sellesse mullimerre täiesti Nii nagu juhtus, peaaegu. Sõnaga, pühapäeva hommikul laupäevasest kuuliriputusest välja puhanuna kööki siirdudes, tabas mind vapustus. Tavaprase värskeltjahvatatud kohvi aroomi, munade pannil küpsemise hella krabina, äsja röstitud sooja saia lõhna, vastpraetud singi hullutava hõngu ja Merriti ja Jaani hommikunise jutu asemal valitses köögis steriilne vaikus. Täpsemalt kuulates valitses see terves majas. Tean küll, et teisele korrusele minna ei tohi, kuid kogu meelejulgust kokku võttes hiilisin ma pererahva magamistuppa. Kadunud! Peremehe ateljees polnud ka hingelist. Tormasin õue. Tühjus, tegelikult üks pisike päkapikk kondas ringi, suur kommikott õlal, aga mõistsin, et tal omad asjad ajada ja pererahva haihtumises süüd pole, rehmasin käpaga ja lennutasin ta uljalt küla poole, kus kindlasti häid lapsi leida on. Lonkisin murelikult kööki tagasi, pilk jäi pidama hõbedasel kuulil, mis tuulevaikuses kummaliselt kõikus. Nüüd viirastus mulle kui kuuleksin sealtpoolt kergeid appihüüdeid. Teritasin pilku ja mida ma nägin – Merrit ja Jaan istuvad mulli sees üritades abitult seda käte ja jalgade abil purustada. Tundus, et pisuke hetk veel ja siis on nad jõuetult lämbumas mullis.

Aga ärge muretsege, milleks siis olemas truu, tark ja kongeniaalne mina, abikelner Hummer. Lidusin garaaži, haarasin sealt suurima haamri ja lennutasin ta, köögis tagasi, uljalt mulli poole teele ... Klaasikirin ning Merrit ja Jaan hõljusidki vabanenult põranda poole kui baleriinid.
„Hummer, mida sa nii hullult vähkred ja niutsud siin keset kööki?“ äratas mind tegelikkusse perenaise reibas hommikuhääl, mida saatis tassi voolava kohvi mõnus lurin.
Nii õudsast ärkamisest päästis päeva vaid kaks asja, nimelt asusime valmistama prantsuspäraseid piparkooke ( ette rutates tuleb tunnistada, et tulemus oli parem kui eales lootsin, aga sellest ja tema retseptist alles järgmises postituses ) ning kotletid Norra moodi. Uhh viimased olid veel enam paremad kui ette kujutasid ja nende tegemisloo riputan siia kohe küll.

Norra kotlet

Neljale, kui Hummerit kambas pole

600g meelepärast hakkliha ( mei seekord omavändatud notsuliha )
3 küüslaugu küünt
1 keskmine sibul

 

2spl võid
2 kuvavõitu saiakääru, koorik eemaldatud
1,5dl piima
2 muna
Soola
Pipart
1dl sarapuupähkleid
Peotäis sileda peterselli lehti
Hääd oliiviõli praadimiseks

Koori ja haki küüslauk ning sibul, prae neid kolm-neli minutit pannil või sees, lase jahtuda. Leota sai piimas, kuniks enamus piima imbunud saia sisse, lisa muna, sool ja pipar ning mikserda saumikseriga ühtlaseks. Lisa segule hakkliha, jahtunud sibul, küüslauk ning peeneks hakitud pähklid ja petersell ( meie kasutame miniköögikombaini abi ) ja vormi kotletid, meil tuli neid kokku 13. Jäta kotletid lõikelaual külmkappi maitsestuma ja valmista kaste.

Kaste

1spl võid
1spl jahu
4dl puljongit
1spl purustatud pohli või pohlazeleed ( meie kasutasime sama koguse Merriti tšillist pohlamoosi )
1spl sidrunimahla
Pipart
Soola vajadusel

Sulata potis või, lisa jahu ja lase segades pruunistuda, vala vispeldades sekka kuum puljong, lisa pohlavärk, sidrunimahl, pipar ja lase keskmisel kuumusel podiseda.

Samal ajal prae kotlette väheses võis pannil kummaltki poolt kolm minutit, tõsta ahjunõusse, vala üle kastmega ning lase kümme minutit 170 kraadises ahjus ( pöördõhk ) küpseda. Meie serveerisime kõrvale vaid kodukandi kiirelt keedetud rooskapsast.