Kui nad ei tule, kuidas Hummer seda teab?

Mõnikord kui mul on nii igav, et magadagi ei viitsi, nuusin mööda fb-d ja vaatan, mida tarka inimlapsed üles riputanud Eile jäi mul pilk pidama ühel tuntud restoranihärra mõtisklusel või kurjustusel seltskondade üle, kes tema restosse laua broneerinud ja õigel ajal nägugi ei näita. Nojaa, meenus nüüd, kuidas MerMeri külalised ka mõnikord Merritilt ja Jaanilt uurivad, et kas teil ka seltskond tulemata jäänud ja mis te siis pihta hakkate.
Pika rehkenduse peale suutsid küsitavad vist selle üheksa aasta jooksul kokku lugeda neli või viis seltskonda, millegipärast on nad koosnenud alati vaid kahest inimesest, kes meile kohale pole jõudnud. No ühel puhul oli hoopis totakas juhus kui perenaine ootas tulijaid veebruaris, kohale aga jõudsid nad märtsis, samal kuupäeval. Kumb neist kuu segamini ajas, ei õnnestunudki paljastada, aga õnnelik juhus oli see, et juhtusime kodus olema ja kodus juhtus olema ka arvestatav hulk söögipoolist, millest õnnestus „ootamatutele külalistele“ korralik kõhutäis küpsetada.
Aga mis Merritit ja Jaani alati neil üksikutel puhkudel pöördesse ajab, ei ole kahe inimese mittesaabumine, vaid minu käitumine. Kui tavaliselt muutun ootusärevaks nii umbes viisteist minutit enne külaliste tulekut, hõikan oma diivanilt pererahvale, et juba tulevad, mispeale nemad akna juurde tormavad ja pahandades ütlevad, et ei tule ju veel, siis mittetulijate korral lebotan rahulikult köögis ning ei liiguta kõrvagi.
Ja täna siis on jõudnud kätte tõehetk, mil paljastan, kuidas seda oskan. SELGELTNÄGIJA! See olen mina.
Esimene juhus kaheksa aastat tagasi kui siia pidi saabuma suur poeet ja kirjanik KMS ( isikuandmete kaitse seadusele tuginedes ma täisnimesid nimetada ei tohi, aga õige nimi on mulle ja ülejäänud majaliikmetele teada ) koos ming väljamaise kirjastajaonuga. Nägin SELGELT, kuidas lennuk Tallinnasse hilines enam kui tunni ja lennukist tulija oli lennukitoidust saanud toidumürgituse ning keeldus minemast igale poole mujale, välja arvatud hotell.
Teine juhus. Abielupaar, nimesid taas ei nimeta, lubas tulla tähistama mehe sünnipäeva. Tunnike enne siiasõitu avastas proua mehele sobivat särki otsides selle kraeservalt punase huulepulga jälje, mis ei kuulunud temale ... No arvake ära, millega selline klassikaline truudusmurdmise välja tulek päädis – loomulikult kodusõjaga.
Kolmas juhus. Kaks väljamaalast, olles täiesti enesekindlad, et teavad, kus MerMer asub, sõitsid otsejoones Ida – Virumaale. Avastades end kusagil Kohtla – Järve kandi tuhamägedes külastasid nad hoopiski Kaevandusmuusemi ja kui ma ei eksi, siis kaevandavad sealkandis siiani.
No näete, kuna ma kõike seda selgelt näen, siis muidugi taoliste puhkude puhul ei vaevugi pererahvale ootamisnägusid teha, vaid vajun sügavatesse unenägudesse jälgimaks tulemata jääjate suuri seiklusi.
Pean Sulle, austatud lugeja, pajatama veel ühe saladuse. Nimelt kandideerisin selle hooaja Selgeltnägijate tuleproovi ja jõudsin, muuseas, välja täitsa viimasesse eelvooru. Seal, kass võtku, tabas kohtunikke ka selgelt nägemine, kuna nad avastasid, et ma olevat koer ja saate formaat ei luba mul koos inimestega võistelda.
Aga jonni ma ei jäta, järgmisena otsustasin kandideerida „Su nägu kõlab tuttavalt“ saatesse. Kui ikka järgmisel aastal saade edasi läheb.
Hetkel näen ma aga selgemast selgelt, et Merrit võtab mekonotsu ( kellega tegemist, võite lugeda mu esimesest postitusest ) praeahjust ja andke palun andeks, pean jätma pooleli. Ehk jõuan peale külluslikku õhtusööki veel siia ka selgelt suussulava šokokoogi retsepti Merriti kurvastuseks lisada.

Nutmaajavalt hea õhtusöök on nüüdseks möödanik. Kujutage vaid ette, võis praetud õrnad puravikud kergelt vahukoorega rammu saanud, tükike mekonotsut pikutamas sibulapadjal, läbipaistvad, pisut krõmpsud pastalindid ... Ohh, elu, elukest! Aga kõht enam ei korise ning võingi rahulikult kahešokolaadi fondant retsepti siia laiale laotada.

Musta seest piilub valge ( selle pealkirja mõtlesin täiesti siinsamas hetkel ise välja ).

8 – 9 pisikest portselanvormi

175g valget šokolaadi

0,5dl vahukoort
Ühe laimi riivitud koor ja mahl
150g tumedat šokolaadi
150g võid
100g suhkrut
6 muna
90g jahu
Võid vormide määrimiseks ja suhkrut vormi põhja ja äärtele puistamiseks

Aja koor potis pliidil tuliseks, tõsta tulelt ja sulata sisse tükeldatud valge šokolaad, sega hulka laimi koor ja mahl, vala maius suuremale taldrikule ja tõsta sügavkülma.

Sulata pliidil potis või ja sulata selles tumešokolaad. Tõsta pliidilt pisut jahtuma. Seejärel sega potti suhkur, lase sel segades pisut sulada, lisa sõelutud jahu ning munad ja klopi hoogsalt ühtlaseks tainaks. Jaga pool tainast või ja suhkruga määritud vormidesse ja pane vormid paarikümneks minutiks sügavkülma. Tõsta vormid töölauale, samuti ka tahenenud valge šokolaad, vormi viimasest pallikesed ja lisa vormi, jaga vormidesse ülejäänud tainas. Koogikesi võid enne küpsetamist hoida sügavkülmas.
Kuumuta ahi 220 kraadini ( pöördõhk ), aseta koogid restile ja küpseta, olenevalt ahjust 12 – 16 minutit, kuni kook pealt hakkab kergelt pragunema. Jahuta pisut ja ürita ettevaatlikult kummutada serveerimistaldrikule. Kui eneses väga kindel pole, serveeri otse vormist.
Lisandiks sobivad vanillsuhruga maitsestatud mandariiniviilud ja karamelliseeritud tükeldatud mandel.

 Karamelliseeritud mandel

2spl suhkrut
1dl jämedalt hakitud mandlit

Aja pliidil pann parajalt kuumaks, mõõda sinna suhkur ja lase tal sulada ning pruunistuda, lisa mandlid ja sega, et nad igati suhkruga kokku saaks, laota segu küpsetuspaberile tahenema ning murra seejärel pisemateks tükkideks.