SPA, sekeldused, väiksed valed, räimed.
Küll tahaks põhjamaalase kombel kaamoslikult ulguda, et
sellel porihallil lörtsisel novembri teise poole pühapäeval ... Aga võta
küünest, tuleb hoopis hõisates uriseda, et sellel päikest näitaval helerohelise
muruga sillerdaval novemri teise poole pühapäeval lõpetasime just Merritiga
räimekeste purgistamise. Oli selline vaevarohke mitme päeva töö, aga eks
kajastub see siin kirjatöö lõpus kui ma ikka viitsin retsepti üles kirjutada.
Tegelikult lubasin ju pajatada, mis edasi sai kui Merrit ja Jaan SPAsse põrutasid ning minu perenaise põdrast õe ja selle mustaverd hundikoera Annabeli meelevalda jätsid.
Esimest korda oli võimalus omal nahal veenduda, kuidas isiksuse kahestumine toimub, sest kuigi eelkõige kehaliselt olin ma edasi oma Kolga-Aabla imelises mereäärses kodus, siis osa mu vaimust pääses uitama, et välja uurida SPA tegelik sisu.
Kass võtku, midagi nii totakat, mille pärast 190 kilomeetri kaugusesse Tartusse tõtata, MINA pole näinud. Pealtnäha arukad kahejalgsed olevused, no olgu-olgu, mõnedel neist tõepoolest käekõrval või suisa süles arutult lälisevad ( vabandage väljenduse pärast ) lapsukesed, tatsavad etteevaatlikult libedavõitu basseiniääre põrandal tuikudes saunast sauna, sest kõige eest on ju makstud. Eks siis tuli endal ka ähkida soolasaunas, soolakivi saunas, türgi saunas, aurusaunas, soomesaunas. Anubis olgu tänatud, et ühtegi taolist meil kodus pole, sest see higistamine võttis peast soojaks ja kehast võhmale. Nojaa, pisut lõbusam oli kui basseini sulpsasime, sealsed lained ja mullid meenutasid tõepoolest suvist tormises meres suplemist.
Ja mis kõige naljakam veel, hotellituppa tagasi jõudes oli Merriti esimene käik dušši alla pead pesema. Oleks ju võinud rahulikult selle spajama vahele jätta, seeasemel pisut mõnusas voodis pikutada ja seejärel dušši alla pead pesema minna.
Soeng oli vaja selleks korda sättida, et alla Tartu parimasse restorani, nagu peakokk teadvalt rõhutab, minna.
Lauda juhatati meid kärmesti ja kenasti, misjärel sinna pooltühjas saalis ka unustati. Viisteist minutit pidasin vastu, siis rohkem ei pidanud, otsisin üles ilusa naeratusega ettekandja, tonksasin tede ettevaatlikult sealt, kuhu mu nina ulatas: „Menüü, palun!“
Ütleksin, et näoilme naisterahval sarnases imestusele, aga käppelt toodi küsitu. Edasine toimuski peaaegu jooksujalu. Toidu maitsete üle ma ei kurda, ainult et eelroas olnud kahest kammkarbist ja pearoas olnud neljast argentiina metsikust krevetist kippus kõht pisut korisema jääma, nujaa, vähemalt makarone oli küll palju.
Tegelikult aga kulges see päev ja öö, mil vanemad kodunt ära, päris raskeks. Must Annabel oli täpselt sama pirtsakas kui mäletasin, kiljus ainult vinguvalt kui teda möödaminnes nuusutada üritasin. Viisin talle isegi selle suvel unustatud palli lohutuseks, ei seegi tema tuju paremaks muutnud. Koos jalutamisest ei tulnud ka suurt midagi välja, sest selleks ajaks kui ma väärikalt välisuksest väljusin oli pöörane juba suvemaja taga kraavis. No sinna järele minema ma küll ei alandunud. Teisipidi jälle polnud elul viga midagi, sest Medris polnud kooner maiustusi jagama. Sõnaga kui nad teise päeva hommikul Soomemaale lahkuma hakkasid, olime kõik pisarates. Mina minemasõitvate maiuste pärast, Medris, et ta maha pidi jätma nii aruka koera ja Annabel, kes alles nüüd mõistis, milline väärtuslik sõber minust saanud oleks.
Pererahva saabumiseni unelesin täissöönult oma mõnusal tagasivõidetud kabineti diivanil, kus unenägudesse tekkis kuratlik plaan. Automürinat kuuldes komberdasin kõht sisse tõmmatuna, põsed aukus neid uksele vastu võtma, pisarsilmi ulatasin fotosüüdistuse, millel näha, kuidas pisike koerake kogu äraoldud aja söömata-joomata terrassi külge ketistatult pidi veetma.
Pudrujõgede ja piimamägede ( või oli see vastupidi ) asemel
näitas Merrit mulle järgmist pilti küsides, et huvitav küll, kes see täissöönud
paksuvõitu koer siin esiplaanil on.
Solvusin nii hirmsasti, et otsustasin karistuseks kolm päeva näljastreiki pidada. Pidasingi, kolm minutit, sest siis tuli Jaan mu mõnusate krõbinatega. Ohh seda elukest küll, pole parata!
500g räimerümpa
3dl valgeveiniäädikat
1tl suhkrut
1,5spl soola
200g kollast ja punast porgandit
300g värvilisi peete, välja arvatud see tavaline punane
3/4dl 12%-list äädikat
2dl vett
1,5dl suhkrut
1/2tl soola
1spl sinepiseemneid
Aja marinaadi koostisosad keema, keeda mõni minut tasasel tulel, lase jahtuda. Sel ajal koori porgandid ja peedid ning viiluta ( mandoliiniga ) võimalikult õhukeselt. Lao kihiti purki, kata kaanega ja jäta külmkappi. Nendega võib juba mõne tunni pärast maiustada, aga seisavad külmas niikaua, kuniks neid jagub.
4spl sidrunimahla
Oliiviõli
2 küüslauguküünt
2 pisikest punast sibulat, pisut soola pipart
Kurna räimed sõelale, eemalda selgroog ja aseta nahk allapoole köögipaberile tahenema. Koori ja viiluta küüslauk ja sibulad. Puista räimedele sidruni riivitud koor, lisa õigepisut soola ja värskelt jahvatatud musta pipart. Keera räimed rulli ja lao kihiti sibula ning küüslauguga parajasse purki, vala peale sidrunimahl ja niipalju oliiviõli, et räimed on kaetud. Maitsta võid juba mõne tunni pärast, aga uuel päeval ja mõned päevad rahulikult lisaks lähevad aina paremaks.
Tegelikult lubasin ju pajatada, mis edasi sai kui Merrit ja Jaan SPAsse põrutasid ning minu perenaise põdrast õe ja selle mustaverd hundikoera Annabeli meelevalda jätsid.
Esimest korda oli võimalus omal nahal veenduda, kuidas isiksuse kahestumine toimub, sest kuigi eelkõige kehaliselt olin ma edasi oma Kolga-Aabla imelises mereäärses kodus, siis osa mu vaimust pääses uitama, et välja uurida SPA tegelik sisu.
Kass võtku, midagi nii totakat, mille pärast 190 kilomeetri kaugusesse Tartusse tõtata, MINA pole näinud. Pealtnäha arukad kahejalgsed olevused, no olgu-olgu, mõnedel neist tõepoolest käekõrval või suisa süles arutult lälisevad ( vabandage väljenduse pärast ) lapsukesed, tatsavad etteevaatlikult libedavõitu basseiniääre põrandal tuikudes saunast sauna, sest kõige eest on ju makstud. Eks siis tuli endal ka ähkida soolasaunas, soolakivi saunas, türgi saunas, aurusaunas, soomesaunas. Anubis olgu tänatud, et ühtegi taolist meil kodus pole, sest see higistamine võttis peast soojaks ja kehast võhmale. Nojaa, pisut lõbusam oli kui basseini sulpsasime, sealsed lained ja mullid meenutasid tõepoolest suvist tormises meres suplemist.
Ja mis kõige naljakam veel, hotellituppa tagasi jõudes oli Merriti esimene käik dušši alla pead pesema. Oleks ju võinud rahulikult selle spajama vahele jätta, seeasemel pisut mõnusas voodis pikutada ja seejärel dušši alla pead pesema minna.
Soeng oli vaja selleks korda sättida, et alla Tartu parimasse restorani, nagu peakokk teadvalt rõhutab, minna.
Lauda juhatati meid kärmesti ja kenasti, misjärel sinna pooltühjas saalis ka unustati. Viisteist minutit pidasin vastu, siis rohkem ei pidanud, otsisin üles ilusa naeratusega ettekandja, tonksasin tede ettevaatlikult sealt, kuhu mu nina ulatas: „Menüü, palun!“
Ütleksin, et näoilme naisterahval sarnases imestusele, aga käppelt toodi küsitu. Edasine toimuski peaaegu jooksujalu. Toidu maitsete üle ma ei kurda, ainult et eelroas olnud kahest kammkarbist ja pearoas olnud neljast argentiina metsikust krevetist kippus kõht pisut korisema jääma, nujaa, vähemalt makarone oli küll palju.
Tegelikult aga kulges see päev ja öö, mil vanemad kodunt ära, päris raskeks. Must Annabel oli täpselt sama pirtsakas kui mäletasin, kiljus ainult vinguvalt kui teda möödaminnes nuusutada üritasin. Viisin talle isegi selle suvel unustatud palli lohutuseks, ei seegi tema tuju paremaks muutnud. Koos jalutamisest ei tulnud ka suurt midagi välja, sest selleks ajaks kui ma väärikalt välisuksest väljusin oli pöörane juba suvemaja taga kraavis. No sinna järele minema ma küll ei alandunud. Teisipidi jälle polnud elul viga midagi, sest Medris polnud kooner maiustusi jagama. Sõnaga kui nad teise päeva hommikul Soomemaale lahkuma hakkasid, olime kõik pisarates. Mina minemasõitvate maiuste pärast, Medris, et ta maha pidi jätma nii aruka koera ja Annabel, kes alles nüüd mõistis, milline väärtuslik sõber minust saanud oleks.
Pererahva saabumiseni unelesin täissöönult oma mõnusal tagasivõidetud kabineti diivanil, kus unenägudesse tekkis kuratlik plaan. Automürinat kuuldes komberdasin kõht sisse tõmmatuna, põsed aukus neid uksele vastu võtma, pisarsilmi ulatasin fotosüüdistuse, millel näha, kuidas pisike koerake kogu äraoldud aja söömata-joomata terrassi külge ketistatult pidi veetma.
Solvusin nii hirmsasti, et otsustasin karistuseks kolm päeva näljastreiki pidada. Pidasingi, kolm minutit, sest siis tuli Jaan mu mõnusate krõbinatega. Ohh seda elukest küll, pole parata!
Sibulsidrunilised räimed.
Esimene päev500g räimerümpa
3dl valgeveiniäädikat
1tl suhkrut
1,5spl soola
Lahusta suhkur ja sool kausis veiniäädikas, lisa räimed,
aseta toidukilega kaetud nõu uue päevani külmikusse, aeg-ajalt võid segada ka.
Samal päeval kui aega on, marineeri räimede juurde peeti, porgandit200g kollast ja punast porgandit
300g värvilisi peete, välja arvatud see tavaline punane
3/4dl 12%-list äädikat
2dl vett
1,5dl suhkrut
1/2tl soola
1spl sinepiseemneid
Aja marinaadi koostisosad keema, keeda mõni minut tasasel tulel, lase jahtuda. Sel ajal koori porgandid ja peedid ning viiluta ( mandoliiniga ) võimalikult õhukeselt. Lao kihiti purki, kata kaanega ja jäta külmkappi. Nendega võib juba mõne tunni pärast maiustada, aga seisavad külmas niikaua, kuniks neid jagub.
Teine päev
1spl riivitud sidrunikoort4spl sidrunimahla
Oliiviõli
2 küüslauguküünt
2 pisikest punast sibulat, pisut soola pipart
Kurna räimed sõelale, eemalda selgroog ja aseta nahk allapoole köögipaberile tahenema. Koori ja viiluta küüslauk ja sibulad. Puista räimedele sidruni riivitud koor, lisa õigepisut soola ja värskelt jahvatatud musta pipart. Keera räimed rulli ja lao kihiti sibula ning küüslauguga parajasse purki, vala peale sidrunimahl ja niipalju oliiviõli, et räimed on kaetud. Maitsta võid juba mõne tunni pärast, aga uuel päeval ja mõned päevad rahulikult lisaks lähevad aina paremaks.
Kommentarer
Skicka en kommentar