Eksperiment hiirega, kahjuks kukkus läbi.

Kolmas advent õnnelikult järgmist aastat ootama pandud, kõik lumehelbed teile sinna maa peale alla kukutatud ja meie võime taas soojas sinises meres supelda, nagu pildilt nähagi.

Muuseas, eile kui puuautoga Merritile, Jaanile piparkooki ja lumehelbekest viima ruttasin, mõtlesin, et teen pisut pulli ka ja haarasin ühe hiirekese koduterrassi alt kaasa ning surusin samuti sussi.
Tagasi jõudes jäin huviga ootama, mil unimütsid ärkavad ja mu kinkidest rõõmsaks muutuvad. Muidugi ei osanud ma arvestada, et selleks ajaks kui pererahvas silmad lahti lööb, on helbeke sulanud, hiir piparkoogid pintslisse pistnud ja vehkat teinud. Seega pole midagi imestada kui mu kallid vanemad hommikupäikeses märga ja pisut piparkoogipurust sussi igast nurgast katsudes nõutult teineteist jõllitasid.
Hiir aga, piparkookidest julgust kogununa, otsustas sisse kolida, kuuri. Kui Merrit miskeid vanu ajalehti tunnike hiljem sinna viima läks, kostis tema suust hale niuksatus: „Jaan, siin on hiir, kes mind jõllitab“. „Ära aja pada,“ kostus vastuseks. Aga kui Jaan veel pool tunnikest hiljem samast kuurist kaminapuid võtma läks, istus puuriidal hiireke ja naeratas talle pikalt otsa. Siis taipas vist oma viga ja pistis käppelt punuma. Kus on mu lõks, kus on mu hiirelõks, kostus vaikset pominat, misjärel hüüatati: „Naene, too tükk pekki!“
Pekk lõksus, lõks kuuris, jäädi edasist ootama. Ma unustasin ka oma tänase plaani, endiselt Retile piibelehti korjata ja teda otsima minna, toetasin koonu käpakestele ja jäin samuti edasist jälgima. Tunnike hiljem läks pererahvas kuuri piiluma. Pekk kenasti söödud, hiireke, julgem ja paksem kui enne, lehvitas tänutäheks käpakesega ja volksas siis puude vahele. Jaan kiristas hambaid, Merrit sosistas, et päris nunnu ju, mina muretsesin juba, et kas tõesti võetakse uus lemmikloom.
Seejärel katsetas peremees juustuga. Kuna neil oli vaja väike retk Kuusallu teha, siis jäeti hetkeks hiir rahule. Mina pidin nendega kaasa minema. Tegelikult auto ees jooksma, et kõiki neid saabuvast jõulust totakaks muutunud jäneseid, (põhja)põtru, rebaseid, (mets)kitsi, kes kui joobnud mööda maanteed kakerdasid, enne autot viisakalt tagasi metsavahele juhatada.
Koju jõudes kiikasid õnnetukesed arglikult läbi akna kuuri. Hiir maiustas juustu kallal ja naeratas laialt.
Vanatühi sind võtku, pobises Jaan uut juustu haarates, et sellega lõksu täita. Nüüd oli mul küll pisut kõhe oma jama pärast selle hiirega, sest paistis, et kõik kisub kiiva. Lemmikuks nad teda ei taha, aga kui ta nüüd ennast liialt mõnusalt tunneb, hiir noh, ja kõigest lauda toodust priskeks sööb, siis jääb ta viimaks tõepoolest lõksu ja olengi hiiretapus süüdi.
Polnud muud teha kui hiirele appi minna, et ta aplus talle hauda ei kaevaks. Juhatasin ta salamahti terrassile tagasi ning andsin nõu siseruumidest edaspidi hoiduda ja koos lindudega perenaise poolt mitu korda päevas terrassile pandud sihvkadest toituda. Arusaamatusi ennetades kirjutasin kenale ajaleheribale, mille kuurist leidsin:
AITUMA MERRIT JA JAAN PEKI, JUUSTU JA PEAVARJU EEST. AGA LÄKSIN SIISKI ÄRA ÕUE, SEST MISKIPÄRAST TUNDUS SEE TEIE POOLT KAETUD TOIDULAUD PISUT KAELAMURDEV