Jõulumuinasjutt

Pisut enam kui kaksteist aastat tagasi kusagil augusti teisel poolel sündis juba päris vanale, kuid kõbusale ambulliprouale, tema elu viimane pesakond. Pesakond koosnes küll ootamatult vaid ühest pisikutsikast, minust. Tegemist oli väga hea eluga, esialgu, sest kõik piimast nõretavad tissid olid minu päralt ja emme tähelepanu ka. Kui silmad pähe sain ning mõistsin, et tõepoolest olen ainult mina ja pisut tülpinud ema, kuna nii kõrges vanuses ( inimmõistes pea viiekümnene ) tundus, et lapse saamine oli pigem eksitus kui normaalsus, tundsin siirast kurvastust, et pole kellegagi mängida. Peale ema oli majas veel kasvataja, proua Elo, kes peale ema tüdimise võttis minu eest hoolitsemise ja minuga lõbutsemise enda peale. Tema jutust sain aru, et väga pikalt ma sinna majja siiski ei jää, sest tavaline on, et väikesed kutsikad saavad üsna pea peale nägijaks muutumist uue kodu.
Ükspäev oligi kasvataja ärevuses, käskis mul korralik olla, mitte maha pissida, sest esimesed huvilised pidid mind vaatama tulema. Nagu tüüpiline, olid vaatajad vastik kolmeliikmeline pere. Kergelt kiilanev pereisa, tundus, et selline keskmiselt kesine automüüja, vingus näoga pereema, kelle parem ennet raamistas paks meigikiht, arvan, et koduperenaine ja nende pidevalt vadistav tatikas, laps noh, umbes kümneaastane poiss, kelle ilmest sai välja lugeda, andke see paganama peni siia, ometi keda kõrvust ja sabast kiskuda. Intelligentne mina, kuna selline sünnist saati olin, tegi kohe hunniku vaibale, lõrises perele vastu, peeretas ja kadus diivani taha. „Võtame ikka selle vastiku kutsika,“ lällas tatikas, õnneks teatas vingus näoga pereema, et pole mõtteski, tal piisavalt koristamist omade järel, sellist sitast ilalõuga nende peresse ei tule.
Tundus, et ka kasvataja ohkas kergendatult kui kamp kadunud.
Pärastseda aga tuli tükk pikka vaikust ja keegi mind koju kutsuma ei tahtnud tulla. Ema tüdines must ikka enam ja enam, tissi asemel sain miskit möginat, mis tegelikult täitsa maitses.
Ühel päeval aga taas oli ärevus meie majas, sest miski paarike oli soovinud mulle külla tulla. Vaat nemad mulle meeldisid kohe, jooksin kuserida järel, tatt kahele poole lendamas neid tervitama ja ei pannud miskikski kui kasvataja kaameks muutus. Naine laskus mu ette põlvili, haaras mu pea peopesade vahele, matsatas musi mu koonule ja hõiskas: „Nii armas!“ Mees tõstis mu ettevaatlikult sülle, õnneks jätkus mul oidu piss peatada, silitas mnd vastukarva ja ütles: „Sind me oleme otsinud, armas Hummer!“ Mina teid ka, pomisesin salamahti ja kukkusin raskelt unele, kuna nii palju häid elamusi üheks päevaks väsitas mind ära surmani.
Muidugi läks pisut aega, koos jalutamisi ja üksteise tundma õppimist, enne kui mind Merriti ja Jaani koju toodi. No olgu, olgu – kõik polnud kohe nii roosiline, sest uute vanemate kõrval tormas mind vastu võtma koletis. Midagi nii õudsat polnud ma uneski oodanud. See oli peletis siiamikassi nahas, kes senini maja terroriseerinud ja uut lemmiklast nähes otsustas ta viimase koheselt hävitada. Kasvataja, Merriti ja Jaani kiskjaküünte poolt puruksrebitud jäsemed päästsid mind kindlast surmast, sest oli naha, et elaja eesmärgiks oli mu kõri kohe sealsamas ja koha peal läbi pureda.
Kuidagi õnnestus Feitu ellimineerida ja haavatasaanute kriimud plaasterdada.
Ja siia, oma päris koju ma jäin. Pärast valduste paika panemist, et kass võis käia kõikjal ja mina vaid alumisel korrusel, saime ka siiamiga suhted nagu põleval süütenööril paika sätitud. Ja ausalt, kui kiisu ühel päeval otsustas kassiparadiisi minna ( veel ausamalt, ilma minu abita ) pidin silmad peast nutma.
Minu kodu on oivaline paik, siin lõime kolmekesi oma kodurestorani, mille usin abikelner ja toidumekkija olen mina, siin õppisin ma omi mõtteid ka inimkeeles ja paberil väljendama, siin õpetasin oma vanemaid, Merritit ja Jaani arukast Hummerist aru saama. Siin olen ma väärikalt vananenud. Ja kui ma ühel päeval ilusatest unanägudest enam ärkama ei peaks, siis palun ennast mitte kellelgi taga nutta. Sest abikelner Hummer ei sure, vaid on igavesti saatva varjuna koos oma kõige kallimatega.