Ühe aruka koera hirmarukas analüüs, usun, et pärast seda võiksin suisa teraapiakoeraks hakata.

Tänasel Luciapäeval oli mul kindel plaan haarata punt piibelehti ja minna jumaldatud kallimat Retit otsima. Muide, päev paradiisis algas päris pullilt, kuna need inglid, muuseas sugu ega päritolu pole ma ei nuuskides ega katsudeks selgeks suutnud teha, olid päikesetõusuks katnud laua hää ja paremaga ning endile põlevad küünlad pähe istutanud. Kui haigutades kohale kondasime, sest, nagu ma mõistsin, oleks kogu armas rahvas pigem tahtnud selle aasta lühima päeva lihtsalt maha magada, algas inglite ühendkoor, kus nad kõvasti ja valjusti ja täitsa mööda miskit rahvalaulu undama pistsid: „Santa Lucia jne., jne.“
Sõnaga, hakkas mul igav ja läksid ka Reti ning piibelehed meelest ära. Seeasemel kiikasin armsate poole ja muutusin  murelikuks. Jaan paistis, et magab peale pasteedi ja süldi valmistamise päeva veel rahulikku und, Merrit aga istus mu toakese punasel diivanil silitades selle mu karvadesse kattunud katet ja polnud üldse rõõmsa näoga.
Hüppasin puuautosse, kihutasin alla ja tonksasin tema põske koonuga küsides, mis nüüd lahti on.
Anubis muidugi teab, et kõik need eelmised 12 aastat, Luciapäeval olen varakult enne kukke ja koitu tormanud põlev küünlakroon peas vanemaid voodisse tervitama ning sinna kõrvale ka usinalt laulu laulnud – see kõik on muidugi pererahva naerust pöördesse ajanud.
Ja NÜÜD lihtsalt unustasin. No surnud koer ei suuda alati olla nii usin kui elus koer.
Tegelikult suudan küll, sest istusin Merriti kõrvale, silitasin tema käppa, vabandust, kätt ja seletasin talle silma vaadates tasaselt, kas ikka on halb ja nutma ajav mõte omada koera, kes sulle iga hetk on valmis lohutust pakkuma otse paradiisist.
Et veel enam lohutust perenaisele pakkuda loetlesin punkt punti haaval, millised jamad päris Hummeriga olid:

1.    Noorena, täielik allumatus peremehele. Perenaisele küll, peaaegu

2.    Noorena, kassid kas puu otsa või siis ... , mis kõik pahandas kassipererahvast

3.    Noorena, nii kui pragu aknas või ukses, tormasin ka armastatut Retit jahtima või siis naabritädi solgianumaid tühjendama

4.    Kogu aja – mõnus ilaviskamine mööblile, ustele, seintele, akendele

5.    Kogu aja – lõbus karvast vabanemine äsja küüritud põrandale või nühkides neid vastu pererahva uusi riideid

6.    Kogu aja – kui külalised majas ja Hummer ligidal, siis piinlik peerulaskmine kui oleks tulnud see pererahvalt

7.    Kogu maja värisema panev ja pererahvast, kes äsja unele kukkund, äratav norskamine

8.    Kui külalised läinud, nõudis Hummer koos Jaaniga jalutamist ja kogu must töö ( nõude koristamine, põrandapesu jne.) jäi vaid Merriti kanda.

Merrit üritas miskit vahele sõnada, aga jätkasin robinal.

Ja nüüd põhused, miks rõõmustada paradiisikoera üle.

1.    Olen alati välkkiirelt kohal kui pererahva tuju nulli läheb ja nad üritavad mind taga nutma hakata

2.    Olen alati välkkiirelt kohal kui pererahvas millegi üle rõõmustab ja rõõmustan koos nendega

3.    Ükskõik mida nad teevad ja kuhu näiteks reisivad olen käsi seda oma blogisse üles riputama

4.    Minu söögi ja ravimite peale ei kulu sentigi raha

5.    Tuian pidevalt majas ringi, ka sellel teisel korrusel, mis mulle üldjuhul keelatud oli ja ei jäta jälgegi ( pean silmas ila ja karvu )

6.    Kui siit, paradiisist miski ägeda toiduretsepti leian, saadan kohe pererahvale

7.    Pajatan kõigi rõõmuks paradiisi põnevast elust

8.    Jaan lubas minu mälestuseks maalida pildi, mida maailm enne näinud ole

9.    Ja üleüldse, parim indiaanlane on surnud koer

Aga kuule, Jaan ikka veel magab, otsin sahvrist üles oma vana luciakrooni ja teeme talle ühe vägeva hommikuäratuse, lõpetasin vandeseltsaslikult oma väga aruka analüüsi.

Nii tegimegi. Ja oleks te Jaani nägu näinud kui me ta kahehäälse lauluhäälega äratasime!