Paradiis, vikerkaar, puuauto.

No nii, pärast eilset veits tormakat päeva, kui tuli ennast päriselt sisse seada ja asjadest õieti aru saama hakata, on mul taas mahti rohkem pererahva juures olla.
Aga alustame algusest. Kass võtku, loomulikult ei ole need siin üleval PÄRIS Merrit ja Jaan ja isegi meie kodumaja saarekesega on püüdlikult järele tehtud.
Selgus, et tegelikult võivat  üleminek sealt maailmast siia ilma mõnikord üsna valuline olla ja seetõttu on inglite kohus mingiks ajaks kehastuda su armastatute varikujudeks, et sind närvivapustusest või muust pahast haigusest eemale hoida. Mulle, ausalt ütelda, poleks neid abivalmeid ingelmerrititjajaani tarvis olnud, sest  surmast tugevam hingeside laseb meil nii ehk nii rahulikult edasi koos hingata. Üks asi, mis aga tõeliselt muret teeb, on see, et siiamikass Feitu on päris, mis päris. Endiselt jõllab mind kurjal pilgul, üritab möödudes käpaga nähvata. Sõnaga, mul on  tunne, et hetkel on ta väga solvunud. Hea küll, käin tast kaarega mööda ja püüan selgitada, mis on taolise, paradiisis nii harjumatu tigetsemise tegelik põhjus.
Teistega, eriti kõikide mõnusate koerlastega, klapime suurepäraselt. Eriti seetõttu, et tundub, nagu peaksid nad mind ka väiksemat sorti jumalaks. Algul juhmistas mind see austus päris ära, kuid siis selgitasid nad meie ühisel istumisel vikerkaare all, et kuigi ka nemad, truud armastajad, saadavad tagasi maa peale tugevaid signaale selle kohta, kui palju nad endiselt oma lähedasi armastavad ja nende tegemistel silma peal hoiavad, siis puuduvat neil minule omane oskus kirjutada. Kirjutada nii,  et seda saaksid ka lugeda mahajäänud. Oi püha kass võtku, pobisesin endale ehmunult koonu, kas peab must asjaolude sunnil saama kõikide sealtilmast siia ilmunud koerte, kasside, hamstrite, jänkude ... edasi võite olevusi siia ise lisada, kroonikakirjutaja „Kirjad paradiisist!“
„Jobu,“ lisasid äkki kõik need teised ühest koorist, „meile piisab sellest kui sa omadega juttu vestad, Suur Blogija, sest su juttudest mõistavd ka kõik meie kallid, et me siin elame edasi selle nimel, et suure vikerkaare ees taas üheks saada.“
Kuigi jobuks pole mind kunagi keegi nimetanud, ise vaid ainult Jaani, ei läinudki meel mustaks, sest SB (Suure Blogija ) tiitel tundus täitsa vuntsi mööda.
Seega esimene teadanne! Maapealsed, paradiisi jõudes kohtute inimhingesugulaste kõrval ka kõigi hingesugulastega ( kiisu, kutsu, hamster, jänku jne).  Ja kui mõni teist maa peal neid olude või armastuse sunnil liigpalju suutis kodustada, siis uus mure juba, kuidas te lemmiklaviiniga, kes teie siia jõudes teid emmata üritab, hakkama saate.

Kui mäletate, rääkisin juba oma maapealsetes juttudes, et mulle ei valmista mingit probleemi vikerkaare sisse minna. Selgub, et uues ilmas ongi igal oma vikeraar, milles soovi korral vallatleda ja nende peegeldusi näetegi teie seal maa peal. Oma vikerkaarest leidsin ma aga puuauto, millega kuus aastat tagasi „Hummeri jälgedes“ ringi paarutasin.

Aga siinne puuauto oli ikka päriselt päris, seega lõin hääled sisse, et tagasi päris Kolga-Aablasse kihutada vaatamaks, mida Merrit ja Jaan teevad. No vaadata saan neid ülevalt ka, aga otsustasin, et võiks ju nemadki autosse kutsuda, et üks mõnus jalutuskäik küla vahel teha. Õige mõte oli, sest nüüd selgus ka Feitu turritamise põhjus. Nimelt oli mu pererahvas inimlikus ahastuses mu ihulised säilmed otsustanud matta Vaaraole paslikusse hauda. Ette rutates, tegid nad ju sama Feituga ka. Aga mis kassi ärritas, oli see, et minu kivi juures lõõmas uhke küünlaleek ja tema juures pimedus. Seega, et kassiga taas sõbraks saada, sosistasin Merritile kõrva küsimuse: „Kus on Feitu tuli?“

Samal hetkel küsis Merrit nõudlikult Jaani käest: „Jaan, miks me Feitule küünla oleme unustanud? Kardan, et saab niimoodi, maha jäetuna, tigedaks!“ Veel hetk hiljem säras kahe rahnu all kaks küünalt. Tänutäheks viisin Merriti ja Jaani väiksele sõiduringile.
„Sõidab Hummer, uhke Hummer, oma puuautoga,“ ümisesin ja kuulsin, kuida Merrit, Jaan minu üminaga ühinesid. Viskasime pilgu mu armastatud Reti talule ( hmm, teda polegi üleval veel kätte saanud ), seejärel kihutasime mööda kahe pulstunud aastakese pügamata jäetud lamba kodust, peatasin korra masin, lippasin akna juurde ning hüüdsin kõuehäälselt. „Püga mind!“ – loodan, et mõjub, edasi kallistasime Piia, mu elu parima masseerija, kahte hobust, lehvitasime ohvitseri mustale labradorile ( kui Retit polnuks, kaotanuks ma talle südame ) ja seejärel lubasin ma pererahva tagasi koduste askelduste juurde ning sööstsin välgukiirusel tagasi paradiisi.

 

Mul oli õigus! Nüüd tormas mu poole hoopiski nurruv Feitu, limpsas keelega ära pisarad, mis arvatavalt tuulest olid mu põskedele tilkunud ning sosistas: „Tule, mul on üks hea Rakvere juustuvorst maasse kaevatud, saame seda jagada!“