Vastus kirjale ehk olge normaalsed!

No nii, sain siis vanematelt, Merritilt ja Jaanilt, kirjakese kätte. Polnudki nii halvasti kirjutatud, aga eeldanuks, et ikka kõik mu positiivsed teod ritta seatakse. Nemad aga lõbustasid ennast mu kõikse piinlikumate juhtumitega. Ainuke kasulik info, mis leida, et mu armas Reti polnudki Reti, vaid hoopiski miski Leti. Khmm, öeldakse küll, et nimi ei riku koera, aga miskipärast kui ma nüüd mõtlen Retist kui Letist, siis ma ei teagi, kas tahan teda tegelikult üles otsida ...
Väikseks kättemaksuks aga otsustasin neile jõuluööks kummalised unenäod saata. Jaan sai hiigelsuure musta puudli, kes teda taga ajas kinnitades, et ongi Hummer. Merrit aga nägi lapsepõlve koduõuel, vahelduseks viisin tegevuse sinna, kuidas must panter koos oma pojaga kõnnivad KAHEL jalal ning ema kogu aeg toidab usinasti oma poega...  porgandiga. Perenaine kui tõeline Ite inimene üritas kohe telefoniga pilti tegema hakata, aga mina tegin nii, et mobla talle ei kuuletunud ning panter, urisedes, pojaga plehku pani. Vot paras neile nende unede eest, kui nad hommikukohvitassi taga teineteisega neid nõutult arutasid. Ja pantrid, muuseas, saatsin Merritile nimelt, sest misasja ta juba hellitab mingit vastikut „kiisukest“ oma käpakeste vahel.
Seletab küll variserlikult, et Esko ja Diana ( Merriti õepoeg elukaaslasega – nii nimetatakse neid kui nad kogemata presidendi vastuvõtule kutsutaks ) tõid kõutsi külla teraapilistel eesmärkidel. Ükspäev teraapia, teine päev räige reaalsus.

Muuseas, ma saatsin Paradiisist ka ühe kirja, tegelt jõulukaardi. Kuna mul oli ainult üks ümbrik, pisikene ja üks kaart, suur, otsustasin selle hoopis Merriti õele Medrisele saata. Tundub aga, et ta pole veel mu suurepärast jõulutervitust kätte saanud, seega ei saa ma hetkel avaldada, kuidas suur kaart pisikesse ümbrikusse mahtus.
Praegu enam pikemalt aega kirjutada pole, kuna meil hakkab koheselt jõulupidu. Mäletate, oma eelmises postituses, enne Merriti, Jaani nutulaulu, paljastasin, et miskeid päkapikke pole olemas, vaid meie siin Paradiisis pakime lastele kingitused oma suva järgi. Ja täna tuleb Jõulumees tagasi meie juurde kingitusi jagama. Me saame kõik need pakid endile, mida jõuluvana pahadele lastele keeldus andmast. Ohh, pidu, pidukest küll.

 

Ah jaa, Merrit ja Jaan, tänud mulle jõululaupäeval jäetud pardikondikeste eest, aga teinekord jätke palun rohkem liha luudele!