Kiri Hummerile ehk viimane nutulaul ja siis lähme rõõmsalt edasi.

 
Me kõige armsam kallim Hummer, me teame, et peaksime rõõmsad olema, et oled seal, kus sa oled, uuesti noor, käpad vilkad ja meel kelmusi täis. Ja muidugi Sa kogu aja raporteerid meile, mis seal üleval toimub ja käid meid vaatamas ka.
Aga Sinu äramineku kurbus pitsitab kurku ja kurnab meelt, siiani. Jah, me saame aru, et oleme sitaks egoistlikud. Sest see, mida Sa tegid, et meie rõõmuks pea kaks elu elada, on kirjeldamatu. Sa unustasid oma valud ja vaevad, et olla vapper koer meiega. Sa armastasid meid nii palju, et unustasid oma valutavad liigesed ja püüdsid olla sama noor nagu me Sinust lootsime. Ja siis tekkiski usk, et oled igavene ...
Nüüd, jõululaupäeval, kui Sinu lahkumisest on saanud kaks nädalat, otsustasime Sulle nutukirja asemel meelde tuletada, milline paras pätipoiss Sa olid, sest ega targaks koeraks kasvamine kergelt tulnud.

Tegelikult olime ise ka süüdi, sest meil polnud ealeski oma koera olnud, seega polnud aimugi, kuidas toimida. Toimima hakkasid muidugi Sina leides esiteks, et Merrit Sinuga võiks punti lüüa ja hoopiski Jaanist koera teha. Aru saades, et Merrit tegelt sama meelt pole, otsustasid, et tembutad siis täitsa iseseisvalt. Õnneks eriline asjade lõhkuja ja mööbli närija Sa ei olnud, vaid lemmikuteks said sussid, saapad, kingad. Kui kodunt enam ei leidnud, kasutasid meie hetkelist tähelepandamust ja olidki küla pealt lisa hankimas.Ja oi, kuidas Sulle meeldis Tiiutädi õu, kus kasvasid kanad ja lonkisid ringi kõik kodutud kassid, sest viimastele leidus ikka miskit suupärast kaussides ja pangedes. Korra õnnestus Sul sellest suupärasest end nõnda täis pugida, et seda oksehunnikut, andke lugejad andeks, oli üsna õudne vaadata ja veel õudsem ära koristada.
Ja jummel küll, kui Jaan ajas Sind mööda külatänavat taga ja sina omakorda lahtipääsenud kana, kelle sabasulgedest viimaks ka oma jao ampsasid. Ja siis see imetilluke triibikkass. Jälle Tiiutädi juurest. Taas tuli meil põgenend Hummerit otsima minna, loomulikult Tiiu juurde. Seal õuel Sa punnispõskselt eimidagiteinult pilgul meid jõllitasid. Äkki ilmus koonu vahelt pisuke sabaots, meie karjatuse peale, aru saades, et teolt tabatud, pistsid hullama suus peitunud kassipojaga, keda uhkelt õhku hüpatasid ja taas lõugade vahele haarasid. Viimaks, aru saades, et me ikka päris kurjad oleme, sülitasid ilast kleepuva kiisupoja murule näoga, et ei mina tea, kuis ta mulle suhu sattus. No see kass kasvas suureks, aga ei andestanud Sulle Su tempu iialgi.
Ja siis Su suur armastus nurgapealse maja bernhardiini järgi, mis oli nii kirglik, et suutsid põgeneda ka vaksasuurusest aknapraost. Aga nüüd, muuseas, saame Sulle sinna üles Reti leidmiseks ühe olulise vihje anda. See juhtus siis, kui bernhardiin oli meie ilmast lahkunud ja Merrit kohtas tema perenaist sadamas ning viis jutu Retile. Proua vaatas Merritit arusaamatult, mõistmata, kellest jutt. Ikka teie bernhardiinist, Retist. „Retist? Kullake, me koera nimi oli Leti!“ Seega Hummer, kui lähed jälle piibelehti noppima, siis hüüa Letit ja ehk leiadki lõpuks oma igatsetu.

Ja usu meid, meie armastus Sinu vastu on  igavene ja teame, et viimaks kohtume vikerkaarepuudutuses alatiseks. Seniks aga mõnusat askeldamist inglite, koerte ja kasside seas. Ja blogi ikka usinalt ka, vähemalt meie rõõmuks!