Elu vikerkaare sees ehk kuidas kõik taas rappa läks.

Teate, ma tean, et kõik armastavad vikerkaart ja ihalevad puudutada selle otsa või äärt. Mina armastan ka vikerkaart, aga mina elangi selle sees. Kui tahan, siis astun sellesse vikerkaarevärvililisse maailma kasvõi iga hommik, lippan vaid meie poolsaarekesele ning sealse kahe palmi vahel hüppan kaarde. Ja kui sealses psühhodeelilises maailmas, sest oleksin kui maandunud biitlite kolasesse allvelaeva, silm liigselt kirjuks muutub, sukeldun ettevaatlikult vikerkaare teisest otsast, mis paikneb meie liiavarannal, sujuvalt välja. Täna oli plaanis seal pikem eksperiment teha ning kontrollida, kas värvid ka pärast päikseloojangut sama eredad on. Koer mõtleb, Anubis juhib – nõnda sõnab vana Egiptuse vanasõna. Just sel hetkel kui olin avamas ust, et tasahilju kaarde hiilida, jõudsid vanemad, see tähendab, Merrit ja Jaan, koju ning kuna nende süled olid pakkidest kummis, otsustasin vaadata, mis hääd suupoolist koju tariti.
Suupooliste ees kanti aga tuppa pidulikult lambipirnid. LED, sõnas peremees rahulolevalt, nüüd hakkame veel rohkem säästma. Muigasin pihku, olen neid kalleid LED´e ennegi näinud, no olgu-olgu, mõni neist püsib päris kenasti, suur osa miskipärast kustub oma kallist hinnast ja pikast elueast hoolimata kiirelt ära kui aia taha läinud vasikas.
Seekordne suurepärane idee oli pliidi ja töölaua kohal haleda valgusega pirn ( LED muuseas ) ära vahetada nüüd SUPERLEDI vastu. Kuna seal üleval asub prožektorit imiteeriv kummaline moodustis, mida veel omakorda ümbritseb kardinamoodi pitsine võru, siis nägi mu terane silm hetkega, et koju toodud tohutusuur pirn sinna sisse kuidagi ei mahu. Andsin sellekohast nõu koheselt ka Jaanile. Nõu oli lühidane, jätta jama lambiga ja asuda õhtusööki tegema. Nõu aga ei võetud kuulda, toodi redel ja hunnikute viisi tööriistu, et pitsvõrust lahti saada, kuna seejärel sobituks pirn prožektorisse ideaalselt. Päris põnev oli põrnitseda peremeest tantsisklemas köögisaarel tegemas abituid katseid ebavajaliku ilustuse eemaldamiseks. Ilustus jäi eemaldamata, see eest aga eemaldus kogu lamp palgist, kuhu soss-sepast elektrik ta kaksteist aastat tagasi ühe armetu kruviga kruvinud oli.
Õnneks hoidis lambikest laes peale kruvi ka juhtmeke. Jaan suutis pika, vihase ja näitlejameisterliku tiraadi juhmide eletrivendade kohta vähem kui kolme sekundiga maha pidada ning teatas seejärel, et igastahes kinnitab ta meile nii vajaliku valgusnäitaja ( toidu tegemise töölaua kohal ju! ) käppelt uute kruvidega tagasi.
Merrit, kellel tegelikult mõlkus mõttes lugematu arvu šokokoogikeste taigna tegemine, saadeti nii garaaži kui pööningule VEEL vajalikemate tööristade järele.

Selgus, et plaan kiirest lambikinnitamisest läks veel kiiremalt rappa, kuna andekad lambidisainerid olid kogu kaadervärgi nõnda osavalt kokku pannud, et igale katsele, kruvida lambi kinnitus seina, palgi või kass isegi teab, mille külge, ebaõnnestub eos, sest lamp ise takistab kruvikeerajat, kui see viiest sentimeetrist pikem osutub olema. Peremees leidis muidugi, et süüdi on see, et pole õigeid kruvisid, õiget kruvikeerajat, mina tahtsin lisada, ehk asi on keerajas, see tähendab mõistuses, aga sain veel õigel hetkel suu vakka.
Merrit, malbelt, lisas peale esimest tundi tulutut kruvimist, et äkki peaks katsetama sellise lihtsama konksuvariandiga, mis kruvikeerajat ei vajagi. Jaan ei teinud teda kuulmagi. Minutit kolm hiljem hõikas viimane näoga kui oleks avastanud lameda maa salapära Merritile: „Naine, otsi mulle parajad keermega konksud, siis saame lambi siia kuradi palki kinni!“
Naine muidugi otsis, alandlikult. Haa, alandlikult irvitades! Leidiski vajaliku. Seejärel oli tedagi sinna töölauale appi vaja, sest üks pidi ju hoidma ja teine keerama. Vaadatess neid kahte, kes rippusid seal lambi küljes kui turteltuvikesed, polnudki mul kahju, et eksperiment vikerkaarega tegemata jäi, sest seda Kollase allveelaeva värvikust, lilli ja liblikaid on alati maja täis kui pererahvas kahekesi otsustab midagi kasulikku ette võtta.

Muuseas, hilisõhtuks, kui lamp taas õnnelikult talas ja üks teine ning parem valgusallikas temasse kinnitatud, võluti veel lauale killuke maheda lambatalle fileekest, pisut köögivilja, musta riisi ja päeva lõpuks, lambid kustutatud, küünlasäras, nautisime järjekordset jumalikku õhtueinet.