Rahu, ainult rahu.

Vot see mõnus hommikurahu pärast peekonist, munast, singist ja vorstist koosnevat hommikusööki kadus, kui ligi sammusid Richard ja Pernot. Nii need kaks koerhärrat ennast viisakalt tutvustasid ning jätkasid: ”Monsjöör Hummer, oleme palju kuulnud su suurepärasest kokaandest ja lugematutest retseptidest, mis sa maa peal isegi raamatuteks vormisid. Meil on tõsiselt su abi vaja, kuna meie õlul on Paradiisi vana aasta shampanjaõhtusöögi korraldamine. Saabusime siia umbes sinuga samal ajal, päriskoduks oli ja on üks kuulus kolmesaja aastane shampanjamaja. No shampanjast aasta viimasel õhtul puudust ei tule, seda lubame, aga vaat rooga, mis sellega sobitada, ei julge välja pakkuda. Tõele au andes polnud seal all miskid erilised gurmaanid, pigem joobusime lihtsalt hääst veinist ja ampsasime mõne möödahüppava konna peale. Sinust oma gurmaansete teadmistega saab meie päästeingel, seega lao ruttu välja, mida kõrvale pakuks!”
Köhatasin mõtlikult, et aega viita ja salamas kippus kahetsus peale, et olin vist oma maapealse eluga pisut - pisut suurustlema hakanud. „Kuulge, härrased, mul hetkel üks kiire kirjatöö pooleli, aga luban, et õhtul kohtume koos sobiva retseptiga!“
Kadusin käppelt vasakule mere äärde nuuksuma. Nuuksete vahele sosistasin, armas Merrit, tule appi. Ja tundub, et ta kuulis mind, kuna sõnas otsustavalt pealt hommikusööki Jaanile: „Arvan, et tänaseks on rahvas pühadehullusest maha rahunenud, seega põikaks korraks Promo laost läbi, et aastalõpuks miskit gurmeelist hankida.“
Jaan, kes täiega naudib kodust välja saamist, autoga, jäi õhinal nõusse. Tõepoolest tuli Tallinna suunast vastu selline vahedeta autorida, et usk Tallinna tühjenemisesse tundus tõeks saavat. Usk, mis kadus Promo parklas, kuna näis, et viimanegi enne päälinnast lahkuv autotäis peab just ilmtingimata siit viimase palukese kaasa haarama. No olgu, olgu – meie omad ju ka.
Merritil õnnestus haarata viimane käru ja sisenedes kangastus silmis lõputu väljumissaba. Värske köögivilja letist lahkuti tühjade kätega, samuti jõllitas tühjalt vastu vorstilett, mitte pisukestki haisu meie ühisest lemmikust mortadellast, mida tavaliselt kaks – kolm sorti saada. Aga värske kala lett üllatas, hääs mõttes. Eelkõige jäi pererahvale silma nii keskmise koera suurune kala, papagoi, papagoikala. Anubis, palun, anusin, ärge seda küll kaasa võtke, sest see pea vikerkaarevärvides sirendav soomus jätab täieliselt paljastamata tema sisu ning olen kindel, et shampanjeri kõrvale see küll ei sobi. Homaarid tundusid täitsa kõbused, aga austusest lahkunud Hummeri, see tähendab minu, vastu jäeti ka need seekord ostmata. Hummer muuseas, kes veel ei tea, tähendabki rootsi keeles homaari! Järgmisena peatus Merriti pilk ämbrikesel, milles peitus kiloke värskeid kammkarpe. Jaan teatas koheselt nina krimpsutades, et need ei kõlba süüa. No vaatame, mõtles perenaine vaikselt, muigas kuratlikult ja haaras ämbrikese ühes lisades külmalt Jaanile, et kas sööd täna õhtul kammkarpe ja limpsid shampanjat või siis närid kuivand leiba ja lürbid eileõhtust suppi.
Mu tuju tõusis taevani, sest mõistsin, et mu kuulsus saab päästetud. Ainuke mure veel, et kui Merrit,Jaani kauaks sellesse linnamöllu seiklema jäävad, siis kas ikka on õhtuks retsept käes mul.
Oh imeta, oh imeta – hoolimata rahvast pungil poodi puudusid kassasabad, sest KÕIK kassad olid tööl, seda muuseas nägin selles poes esimest korda. Oh imeta, oh imeta – pererahvas mõistes, et edasi tuleb säilitada rahu, ainult rahu ei tormanudki enam ehituspoodi ja miskisse teise poodi, vaid autonina sai pööratud ilusasti kodu poole ning Jaan ümisedes laulu Hummerist, kes sõidab puuautoga, tõmbas ennast suurel teel vasakusse ritta ja paarutas uhke vungiga kõigist teistes mööda, et ruttu koju kammkarpidega möllama saaks.
Terve tee aga kammis Merriti peas, mida kammkarpidega teha, et nad kõlbaks nii Jaanile kui shampanja kõrvale ja Hummerkoerale ja tulemus on siin.
Ette rutates annan teada, et Jaan sõi ja kiitis. Mina aga kribisin omakorda retsepti paberile, andsin Richardile ja Pernole teada, et shampanjaõhtusöök on päästetud. Härrased tormasid kohale, kummardasid aupaklikult mu ees ja sõnasid: „Cher Monsieur, pas meilleur cuisinier que toi « 
No mis ma oskan ütelda, kassigi ei saanud aru, aga näoilmetest mõistsin, et pole paremat kokka kui mina ! « C'est la vie, un deux trois, » vastasin tähtsalt mina.
Ah jaa, retsept ka, sellest saaks tegelt söönuks vaid mina, aga ehk neli õblukest linnapreilit ka.

400g kammkarpe

30g võid

30g jahu

3dl rammusat piima

Soola

Pipart

Muskaatpähklit

60g riivitud parmesani juustu

Võid määrimiseks

Määri paraja suurusega ahjunõu võiga ja lao sinna kammkarbid. Jäta külmkappi ootele. Sulata potis või ning lisa vispeldades jahu. Kui jahu võisse segunenus, lisa pidevalt segades vähehaaval piim ning lase tasaselt keedes kastmel pakseneda, maitsesta soola, pipra, pisukese riivitud muskaatpähkliga. Tõsta tulelt ja lisa segades riivitud parmesan. Vala segu külmkapist võetud karpidele ja küpseta 225 kraadises kuumuses ( grillrežiim ) 10 minutit. Naudi hää prantsuspärase saia, rohelise salati ja klaasikese shampanjaga.