Jõulueelne argipäev ja kummaline kala.

No nii, kuna olen esimest korda Paradiisis, siis mõned asjad tunduvad küll kummalised. Alles hõiskasin, et on taas suur suvepäev ja postitasin pildigi, kuidas saab sinisirases meres ujutud ja täna hommikust taas hollivuudlikud jõulud. Maa kaetud jääsiniselt sädeleva lumevaibaga, olematus tuules liikumatud puud härmaga, päike kohtamas täiskuud, mu uued sõbrad sahisevad läbi lume. Anubis hoidku, täpselt sama pilt, mis mulle meie kallist kodu vaadates kangastub. Ja terve rahvas, teie seal maa peal, huilgate rõõmujoovastuses, et ometegi üle pika aja ühed TÕELISED jõulud. Aga, kes tegi. Loomulikult mina, Hummer. Tegelikult tõsiselt. Vaat maapeal sattusin ma üht asjalikku artiklit lugema, mis rääkis, et tegelikult on kõik, mis maa peal toimub roheliste sipelgate unenägu. Tuhkagi! Nüüdsest on see, mis maa peal toimuma hakkab, Hummeri unenägu. Tahan, teen teile jõulu, olen pahas tujus, kutsun tormi kaela, ajab miski nutma, korraldan sula. Vot nii.Ja kui ihu eriliselt kiimaks läheb seni leidmata Reti otsingul, toon hoopiski kuumalaine.
Aga mis Retisse puutub, on asi imelik. Eile oli pikemalt aega, seega korjasin käpad piibelehti täis ja kondasin mööda Paradiisi omaette ümisedes, Reti, Reti – kus oled sa. Tegelikult hüüde peale kogunes mu ümber labradore ja hunte ja bullterjereid ja krantse ja takse ja miskeid pisikesi, kes kooris vastu hüüdsid, et nemad ongi Retid. Kass võtku, ühtegi mu bernhardiinist armastatut sealhulgas polnud. Seega lennutasin kimbukese kogunenute sekka ja kappasin käppelt minema, kuna tundus, et mõnel neist, tõestamaks, et ongi PÄRIS Reti, tekkis pehmelt öeldes, kummaline lähenemissoov.
Äkki tegin valesti, et minema tormasin, sest kiirustades tõttas vastu üks me ingel, kes selgitas, et on aeg minna Jõuluvana töökotta appi kingitusi pakkima. Põrnitsesin teda vastu kui juhmakat, sest kes ei tea, et Jõuluvana elab miskil paganama Põhjapoolusel koos ajupestud päkapikkudega, kes oma isiklikku elu eirates pühendavad end igavesti jõulutaadile ja miljardite kinkide pakkimisele. Ja kuidas ma eksisin! Päkapikke polegi olemas, kuna nende töö teeme ära meie, teie lemmikloomakesed Paradiisis. Miks meie? Kuna muidu pidavat meil jõulueel hakkama kurb ja igav. No maeitea, ehk oleks pidanud maa peal paha koer olema ja Paradiisi asemel hoopiski põrgusse põrutama? Aga mis tehtud, see tehtud.
Aga tegelikult oli see kingipakkimine päris äge, sest sain pakid ise kujundada, omamoodi lintidega siduda, seega kulla kingisaajad, ärge ehmuge kui mõned pakid väliselt sarnanevad küülikule või konnale. Sisu ikka aus, nagu soovisite.

Ja mis puutub siia kummaline kala? Nimelt eile all käies avastasin, et Merrit katsetab klassikalise jõulusingi asemel hoopiski jõulukalaga. Kuna meil siin ka iga hommik algab loenguga tervislikest eluviisidest ja kuidas jõulu ajal mitte ennast seaks süüa, siis pätsan retsepti ära ja käsen siinsetel kassidel selle meile ka jõuluõhtuks valmistada.

Kuuele, isutule

900g lõhe- või forellifileed
1spl soola
0,5spl suhkrut
0,5spl pipart, veskist
Kate
2spl dijon sinepit
3spl muscovadosuhkrut
1spl sojakastet
1tl jahvatatud nelki
1tl jahvatatud ingverit
1tl musta pipart
2 munakollast
Riivsaia
Esiti patsuta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile sätitud filee lihapoolde sool, suhkur ja pipar ja jäta kala tunnikeseks ootele. Seejärel sega omavahel sinep, suhkur, soja, nelk, ingver, pipar ja munakollane. Laota see kenasti kalale ja raputa peale riivsaia.

Küpseta 220 kraadises ahjus grillrežiimil 15-20 minutit.

Tulemus on ülimahlane kala ja ega tegelt kooriku söömine kohtustuslik ole.