Hummeri kolmas tulemine ehk armastus hoiab meid igavesti.

Mu kõige kallimad, Merrit ja Jaan, andke andeks, et eile teid nii ootamatult endast ilma jätsin. Muidugi nägin ma mitmeid kuid juba teie kahtlusi kui jalutuskäigul mu jalad alt vedasid. Armas perenaine, sa tahtsid olla minuga ka selle jõulu, veel, mina ja Jaan oleksime ka tahtnud, aga see valu, mis tagajalgadele tõustes mind haaras, muutus ühel hetke liig hulluks. Muidugi olid tabletid ja toidulisandid ja teie armastus ..., mis ei lubanud mul alla anda.
Aga laupäeva õhtul läbi jäise rahesaju koos peremehega vaevu koju komberdades mõistsin, et enam ma ei jõua. Merriti kallistused, tükk head lammast ja pehme diivan andsid küll jah, veel lootust. Pühapäeva hommikul tõustes teadsin, et see on viimane. Aga korraliku koerana sai kõht korralikult täis söödud, tualetid tehtud ja siis ma ühte oma lemmikkohta, teisele korrusele viiva trepi ette tukkuma jäingi. Nägin, kuidas Merrit pisaratega võideldes meie MerMeri tulijate tarbeks punase kapsa ja punase sibula tulele pani, kuidas Jaan ahastust peites mutimullahunnikutega võitlema läks, ohkasin kergendatult, sest kõik laabus igapäevaselt ilusalt nagu alati. Ühel hetkel pillas Merrit panni, tormas minu poole ja haaras kaelast. „Kallis Hummer, kas sa tõepoolest lähed ära?“ küsis ta nuuksudes teades vastust nii ehk nii. Ta mudis ja paitas mu järjest külmenevaid käppi samas kui mina nägin hiilgavvalget inglit minu poole kummardumas.
Ka peremees jõudis meie juurde tagasi, embas ühe käega Merriti ja teisega mind. Ma loodan väga, et kuulsite mu mõtet: „Kullakesed, minu HING ei jäta teid maha, vaid tühipaljas vananev KEHA!“ Tundsin pererahva tuliseid pisaraid kõrvetamas mu karvu ja hetk hiljem olin ühes ilusamas kohas, mis täpselt sarnanes meie koduga. Valge suur maja piilumas läände päikseloojangusse, poolsaareke kahe palmikesega ja meie kõik kolm nii noored ja ilusad, et nutma ajas. Ainuke pisut ehmatav olend oli vana vaenlane  siiamikass Feitu, kes teise korruse rõdult mulle näkku irvitas ja koheselt selgeks tegi, et paradiis polegi nii magus kui maa pealt paistab. Pole hullu, sinuga saame hakkama nagu maa pealgi.
Hullem aga oli näha pererahva lohutamatut kurbust. No raske on kohe esimesel päeval paradiisis ennast sajaprotsendiliselt kehtestada, aga suutsin siiski elavate lauale poetada meie „Hummeri jälgedes“ DVD. Ja läkski nii, kuidas lootsin. Nutmise asemel, mind ja Jaani plaadilt vaadates, rõkkas tuba naerust, sest kahte nii totrat vanderselli pole maailm enne näinud.

 

Kallikesed, ärge lootke, et ma teid endast ilma jätan, lähipäevil piilun selles peegelpildimaailmas rahulikult ringi, küllap on siingi palju kummastavalt naljakat, millest pajatada. Rääkimata teie segastest ettevõtmistest, ohh, oleks juba täna tahtnud rääkida, mida hullu Merrit kalkuniga tegi. Aga nojah, oli selline pidulikum jutuke, mida pererahva lollusega purustama ei hakka. Järgmise korrani! Teie alandlik abikelner Hummer.