Põgenemine Rakverest.

Kui ma oma südantlõhestavalt kauni jõululoo eile vanematele küünlasäras ette kandsin muutusid nad tõeliselt härdaks. Patsutasid pead, kasisid kõrvu, sügasid koonu ja ütlesid kui ühest suust, et peame su, kulla Hummer, uuel päeval Rakveresse jõulumaale viima. Ja kui eriti varakult rahvatühja linna jõuame, küllap tervitavad seal meid jõulupäkkapikkude kõrval eestlastele nii imearmas jõulukurg ja jõulusokk, hanest rääkimata.
Suurest erutusest ei saanud õieti magadagi, just siis kui viimaks ilusasse unenägemisse maandusin, sakutati turjast ja aeti üles.
Hulluks läinud! Käis mul kõrvade vahelt läbi, südaöö ning peksetakse üles. No olgu, olgu – selgus, et kell on seitse LAUPÄEVA hommikul. Kuidas ma ka silmi ei kissitanud, ei paisnud külas peale meie tuledest lõõskava maja ühtegi värelevat valguskuma. Ei meie muidu nii varajase mopsiperemehe toast ega ka virkade üleadsete poolelt.
„Hakkame sättima!“ kamandas Jaan, „nii tähtsa päeva puhul olgu soeng silutud ja meik veatu.
Kuidagimoodi õnnestus meil paari tunniga ennast korda seada, tass kohvi ja võileib haarata ning koos päikesetõusuga kamandas peremees meid autosse. Ei kohanud me Kolga mõisas ega Loksa teeristil, ammugi mitte Viru rabas elavat hingekest, jõudes aga Peterburi maanteele tabas meid suur üllatus, sest Tallinna poole valitses täielik tühjua, aga Rakvere suund oli auto autos kinni.

„No mis see küll tähendab?“ imestasin ma ettevaatlikult, Merrit aga seletas julgustavalt, et autorong suundub Narva, presidenti tervitama. Mina oma targa peaga teadsin küll, et proua president on ammu idapiirilt pagenud, aga ei viitsind kommenteerida, sest tukk kippus peale. Uuesti ärgates avastasin, et oligi Haljala teerist, kust siis meil uhkes üksilduses võimalik paremale, Rakvere suunas pöörata. Kass võtku, kogu see rodu meie ees oli samas suunas teel „Äkki läheks koju,“ sosistasin nõutult. Pererahvas oli optimistlik ja sõnas, ärgu ma pabistagu, küllap kõik Rakvere tõmbekeskusesse Põhjakas teel on. Ja meie läheme esiti, enne südalinna jõulumaa kaemist hoopis vaiksesse Vaalakeskusesse, kus lahedalt ruumi parkida, ringi vaadata ja Põrsa poest perenaisele süldi tarbeks notsujalakesed kaasa osta.

Ohh, kuidas nad eksisid, sest Vaalakeskuses oli LAAT. Eestlase jaoks nii maagiline sõna, mis tähendab ürgset kutset  üle kogu isamaa kohale tormata, leti juurest letini tiirelda ja samu kenasid käsitööesemeid ( kulpe, küünlaid, pajalappe, mutreid, kruvisid, laadasaia, mett, veelkord mett, õunu, porknaid, kaale, paar karmoskat, tünniheeringat, suitsusinki, seepi ... Siit edasi võite ise jurde loetleda, kõik hädavajaliku ) ikka aasta-aastalt ühtmoodi hankida.
No aga seajalgade järele oli tarvis minna. Saba polnudki eriti pikk, nõnda Merrit vähem kui poole tunniga müüjani jõudis. „Palun viis ilusat notsujalga.“ „Ja mida veel?“ uuris müüja vastu. „See on kõik,“ lisas Merrit häbelikult, vaadates kaasostlejate ostukorve, milles kõrguvad lihamäed otsekui näljahäda tulekut kuulutasid.  
Parklas tagasi, saime aru, et tegelik rõõm alles algab, sest nüüdseks polnud mitte ainult autokohad, vaid misiganes kohad, autodega risti ja rästi täidetud.
„Tahan koju,“ niuksusin kurvalt tagaistmel, sest selleks hetkeks olime jõudnul tagasi linnasüdamesse, kus lõppematu masinatevool ummistas usinalt ka jõuluturule viivad teed. „Selles rüselemises on päkapikud, kured, haned ja sokud ammu kas põgenenud või lapikuks tallatud“, lisasin purunenud ootustest pettunud südamest.
Merrit ja Jaan tundusid ka nukrad, sest polnud ju täitnud Hummerile antud lubadust. „Aga siiski, Hummer, ma usun, et päris jõulukuuseta sa täna ei jää,“ lisasid nad äkki salapäraselt. Teel tagasi, pöörati auto Haljala suunas ja tõepoolest, siin uhkes üksilduses mulle lubatud jõulumaa seisiski. See oli ütlemata ilus!

Koju jõudes süütasime taas küünlad, sest hoolimata sellest, et kell oli alles kaks, oli pea sama pime kui varahommikul. Merrit hakkas valmistuma homseteks tulijateks, seega tegime mandlikooki ja šokokooke ja marineerisime räime ja viskasime lamba ahju.
Hane asemel panime hoopiski pardikoivad homseks valmis. Ja need on koivad, mis ajavad mind pöördesse rohkem kui mis iganes jõulumaa.

Pardikoivad

Neljale

4 koiba, igaüks umbes 260grammi
Pool potti tüümianit
Pool spl jämedat Himaalaja roosat soola
2 pisikest tähtaniisi
2 suuremat küüslaugu küünt
Paar loorberilehte
Pisut musta pipart veskist
3dl valget veini
Pane koivad sobivasse haudepotti, topi koibade alla ja vahele tüümianioksad ning viilutatud küüslauk, viska sekka tähtaniis ja kaks loorberilehte, maitsesta soola, pipra, veiniga ja jäta üleöö maitsestuma. Kui selleks aega ei ole, võid ka kohe poti ahju panna, pole hullu.
Kuumuta ahi 225 kraadini, grillrežiim, pane kaaneta pott ahju ja lase koivad pealt pruunistuda, seejärel tõsta pott ahjust, keera koibadel poolt ja pruunista – kummakski toiminguks kulub ca 15-20 minutit, seejärel kata pott kaanega ja küpseta koibi 150 kraadises ahjus ( pöördõhk ) kaks kuni kolm tundi, kuniks liha kondi küljest kergelt eemaldub.

Praetud õun

2 õuna
Spl suhkrut
Spl võid
1 tl rosépipart
Lõika õunad kaheksaks, eemalda südamik, kuumuta pann ning lase seal suhkur sulada ning pruunistuda, lisa või kui viimane sulanud, viska sekka õunad ja rosépipar ja küpseta segades paar minutit.

Karamelliseeritud punane sibul

200g sibulaid
2spl suhkrut
2spl palsamäädikat
1,5dl punast veini
1spl võid
Soola

Pipart

Puhasta sibulad ja lõika pikuti kaheksaks. Pruunista suhkur potis, lisa äädikas, vein ja või, aja keema ning lisa sibul ja maitsesta soola, pipraga. Lase küpseda umbes 15 minutit tasasel tulel kaane all, eemalda kaas, tõsta kuumust ning lase vedelikul välja keeda. Hoia ainult silma peal, et kõrbema ei lähe!