Hej då ehk selle aasta ilusaim jõulukink, mulle.

Meil siin, muuseas, oli jõuluaeg täitsa talutav – kassid valmistasid minu õpetuse järele kala, retsept siin paar juttu varem ka teile katsetuseks üles riputatud, Jõuluvana taris tohutuid kingikoormaid meile, seega Anubis olgu tänatud, et maa peal ikka nii palju halbu lapsi, kes kingita jäävad, on. Ega ei viitsigi ette lugeda, mis häid asju sain, no olgu-olgu, paar magusamat pala siis: tõukeratta, purjejahi, Tapa ja Tallinna ja Kolga-Aabla vahel käiva rongi, mille juhiks ehtne Piilupart, Jaani poolt ühe seriaali tarbeks ( ”Hummeri jälgedes” noh ) voolitud savikujukese minust – huvitav, kuidas see jõulumehe kätte sattus ja milline paha laps küll seda soovis ja roosa sea. Siga muuseas täpselt samasugune nagu loetud aastate eest Merritilt, Jaanilt kingiks sain. Otsustasin ka seekord katsetada, et ehk on söödav, aga ei, endiselt miskit põhku täis topitud.

Nauditav on vaadata, kuidas pererahvas endiselt minu ja miskipärast ka siiami Feitu niinimetet haudadele iga jumala õhtu tuult ja tormi trotsides küünlaid süütavad. Minu tuppa, suure akna alla, on nad veel välkuma pannud lollaka tehispäkapiku arvates, et see mu tuju tõstab. Kullakesed, tuju on kogu aeg ülev nähes, kui palju te endiselt mulle aega pühendate, Feitul muidugi ka. Pisut kurvaks tegi ometigi mõne Paradiisikoera või –kassi või muumutuka nukker nägu, õigem oleks üelda, et lausa nende nähtav kadumine.

Seega pärisin ühelt mittemidagitegevalt ei tea, kuhu, tormavalt inglilt aru. Ingel muutus ka kurvaks, kuna need on asjad, mida isegi taevased olevused muuta ei saa. Nimelt inimeste kummaline võime unustada oma kõige kallemaid hingesugulasi, aja jooksul. Päriselt elame meie siin üleval edasi vaid niikaua, kuni asume teie peas ja mõtetes, hinges ja südames. Juhul kui te meid ükskord unustate, vahetades ühe lemmiklooma teise vastu, siis võib juhtuda, et ka teie lahkumise korral ongi tähetolmuks muutunud hingesugulane koos teid ootava vikerkaarega ja saategi leppida vaid ühe ükskõikse, tööst vaba ingli tervitusega. Selleks, et meid mitte unustada, on meil võluvõime teie unenägudesse pugeda. Kuna aga Merritil, Jaanil unustamismaaniat veel pole, aga unenägudes ju hirmsalt uidata tahaks, siis esialgu olen ennast libistanud Merriti õe Medrise ja Jaanika ( õetütar ) unedesse. Teades, et nemad ka miskipärast nukrutsevad minu lahkumise pärast, üritan neid lõbustada. Medrisele kannan pidevalt seda jõulukaarti kohale, mis TEGELIKULT Paradiisist temani jõudnud pole tänu laiskadele jõulutoidust täissöönud põhjapõtradele. Aga kunagi ei luba tal unenäos seda avada. Ja Jaanikaga jookseme kui kaks noort kutsikat päikeseloojangus lõõmava mere poole.

Mitte kõigest sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid tänutundest. Kõik need päevad, mil Jaan oma teise korruse ateljees pühendunult mind maalis, jälgisin põnevusest hinge kinni pidades, kas tabab mu mineku mõtte ära. Ja kui siis siin kullasäras, läbi kahe maailma kapates, hüüan: Hej då, siis tean, et teame me kõik, et hüvastijätt tähendab jällenägemist.